Suvel võib näha punaseid oravaid, talvel halle. Minul, Hiiumaa metsas, elab hoopis must orav. Nii tekkis küsimus, et mis asi nende oravatega ikkagi on ja nii valisin oma loomaettekande teemaks orava.
Lähemal uurimisel selgub, et Eestis elab ainult ühte liiki orav – harilik orav. Talvel on tema kasukas kohev ja hallikas, kõrvatutid nagu pikad pintslid. Suveks vahetab orav oma karva punakaks ja kõrvatutid pole ka enam nii kohevad. Aga ka see punane ja hall võib varieeruda, oleneb toidust, kasvukohast, geenidest. Olgu orav punakas, hall või must, kõhualune on tal alati ühtmoodi hele.
Miks saartel elavad oravad on mustad?
Saartel elavate oravate must värvus on näide melanismist. Melaniin on eluslooduses laialt levinud aine, mis määrab naha tumeduse inimeselgi. Kui mõni isend on tumedam, kui tema liigikaaslased, siis nimetatakse seda melanismiks (pigmenditu on vastukaaluks albinism).
Melanismi esineb rohkem väikestes kinnistes kogukondades (näiteks saartel), kus esineb sugulusristumine ja ebatraditsioonilised geenid saavad kiiremini levida. Mustadel oravtel on ka tugevam immuunsussüsteem, seega jäävad nad igasugu epideemiate ajal paremini allu.
Tumedam karv on ka kasulik, see aitab oravatel paremini soojust neelata.
On oluline märkida, et isegi saartel elavad oravad ei ole kõik ühtlaselt mustad. Värvus võib varieeruda tumepruunist mustani. Must värvus on lihtsalt sagedasem saartel kui mandril.
Veel fakte harilikust oravast
Orav on väike näriline (seega hiirte sugulane, närilisi on Eesis loomadest kõige rohkem).
Keha pikkus 20-25 cm, saba on peaaegu sama pikk.
Orava kaal on sama suur, kui kaks Kalevi kommipakki – 250-340 g. Need ajad, kui üks kommipakk oli 250 grammi, on möödas.
Oraval on tugevad jäsemed ja pikad varbad. Tihti imetatakse selle üle tema talviseid jälgi nähes.
Harjumused
Oravad on enamasti üksiku eluvisiiga. Eelistavad elada okas- ja segametsades, aga neid võib kohata ka lehtmetsades, parkides ja aedades. Minul Nõmmel elab neid palju. Aktiivsed on oravad põhiliselt hommikul ja pärastlõunal. Nii näen neid tihti majaseintel ronimas, elektriliinidel jooksmas, jalaka otsas pungade või õitega maiustamas, sügisel pähkleid murusse peitmas ja kui järele mõelda, siis tõesti rohkem hommikuti.
Paljunemine
Eesti oravatel on tavaliselt kaks pesakonda poegi aastas. Oravaid võib näha üksteist taga ajamas veebruaris-märtsis ja juunis-juulis. Tiinus kestab natuke üle kuu. Orav ehitab okstest, samblast ja lehtedest omale keraja pesa ja saab 3-7 poega.
Pojad on karvutud ja pimedad ning kui juba kommidega võrdlemiseks läks, siis on ühe kommi suurused. Imetamine kestab 2 kuud, siis on kuu iseseisva elu õpet ja 3-kuuselt tuleb astuda iseseisvasse ellu. Oravapoegade eest hoolitseb ema üksinda.
Oravad suhtlevad omavahel häälitsuste ja kehakeele abil. Nad võivad teha erinevaid krõbistavaid, sädistavaid ja urisevaid hääli.
Orava keskmine eluiga on 3 aastat, aga on teada ka 7-aastane orav. Vaenlaseks on metsnugis, suuremad kakulised, hiireviu, kanakull, varesed, aga ka harilik kodukass (minu kass ei ole sellest patust puhas).
Mida orav sööb?
Orav on kõikesööja. Erilised lemmikud on igasugu seemned, pähklid, tammetõrud, puude pungad, õied, marjad, seened, putukad, aga ei ütle ka ära linnumunadest või linnupoegadest.
Orava lemmiktoit on kuusekäbi. Kuidas tal talvel läheb, sõltub suuresti sellest, kas on olnud hea kuusekäbiaasta.
Sügisel koguvad oravad talveks toiduvarusid. Nad peidavad seemneid ja pähkleid maasse, puuõõntesse ja teistesse peidupaikadesse. Oravad suudavad lõhna järg leida suure osa oma peidikutest talvel üles, osa aga langeb hiirte või lindude saagiks.
Videos on näha kuuse oksad, mis jäävad maha, kui orav on maistanud kuuse pungadega.
Käbide võrdlus. Orav jätab peale söömist järele südamiku, rähn räsitud käbi.
Orav sööb pähklit.
Fotod ja video on minu enda tehtud.