Novembri viimasel sessil (21.11.2024) käisime külas Preeriakojas Marko Alaksejevil. Tutvustas ta meile oma valdusi, pakkus pärast lõkke ääres teed ja meie jutustasime loomislugusid ja loomalugusid.
Minu loomalugu oli hoopis linnulugu. Siin see on.
Miks ööbik öösel laulab?
Ennemuistsel ajal oli ööbik samasugune päevalind nagu kõik teisedki – elas lepikus, punus pesa ja laulis.
Ükskord otsustasid linnud päikesele kontserdi korraldada. Tänuks sellele, et päike hakkas jälle rohkem paistma ja pakase minema ajas.
Kõik linnud hakkasid suureks peoks valmistuma. Mets ja aas olid hommikust õhtuni sädinat täis. Ööbik harjutas väga hoolega – vilistas, naksutas okka, laksutas keelt. Harjutas nii hoolega, et ei märganud midagi enda ümber.
Nii jõudis kontserdi aeg kätte. Koor kogunes päikeseloojangu eel. Linde tuli igast ilmakaarest. Kõik olid end rohkem ehtinud, kui laulu õppinu. Lehelinnu kuub oli roheline, lepalind oli pannud kurgu alla tüki lepakoort, pasknär tõmmanud tiivale taevasinist ja ohakalind oma pea päris kirjuks maalinud. Ainult ööbik oli ehtimise hoopis unustanud ja tulnud peaole oma hallis rüüs.
Niipea, kui päike esimesed kiired maale saatis, algas koorilaul. Väikesed laulikud lendasis suure vidinaga oksalt oksale, ikka päikesele lähemale. Toonekurg venitas kaela pikaks ja plagistas oma pikka nokka. Peoleo läks oma kollase kuuega kase latva, et päike ta kuue särama lööks, aga mis laul tal üldse on? Kräunub nagu kass. Ja varesel käre hääl, aga see-eest kõige valjem. Kuidas ööbik ka laksutas, ei saanud ta varese vastu.
Ööbik jäi nukraks, põõsast ta oma lihtsa kuuega välja tulla ei julgenud ja niisama ei pannud tema ilusat laulu keegi tähele. Lendas hoopis kraavi äärde toomesallu. Kurvastas seal õhtuni, kuni nägi ehas loojuvat päikest.
„Miks ma ei võiks nüüd laulda, kui teised linnud magama heidavad? Tänan päikest ilusa päeva eest kuni uue koiduni! Öösel ei näe keegi, et mul pole kirjut kuube.”
Ja laksutaski, nii et mets kajas ja meel muutus sellest aina rõõmsamaks.
Sellest ajast ööbik ainult öösel laulabki.
