Kanarbik (Calluna vulgaris) on mitmeaastane igihaljas puittaim, täpsemalt kääbuspõõsas. Kõrgus 10-60 cm, võib saada 20-22 aasta vanuseks.
Kanarbikul on lillad kellukesekujulised õied.
Kanarbik on väga vastupidav, kasvab nadides tingimustes, toiteainetevaestel, happelistel, hästi kuivendatud, liivastel muldadel aladel, kus on piisavalt päikest ja talvel on natuke kaitset ka tuulte eest. Selline muld on näiteks okastest tekkinud männi metsa all või siis Eesti rabades. Leidub tihti ka liivastel nõmmedel või nõmmemetsades alustaimestikuna. Tegelikult ei kujuta nõmme ilma kanarbikuta ettegi.
Paljuneb ja levib kergesti, seega peetakse mõnes riigis suisa invasiivseks taimeks. Katab kiiresti ka põlenud alad. Seemneid levitavad linnud ja tuul.
Kanarbikul on väikesed, kõverate servadega lehed. Need on okstel ristikujuliste paaridena vastakuti paigutatud.
Kanarbik hakkab õitsema 3-4 aasta vanuselt ja õitseb kuni 15 aasta vanuseni. Pärast seda kasvatab ainult tüve.
Kanarbiku vili on munajas, väikeste karvadega kaetud kupar, kus sees on palju väikseid ümmargusi seemneid. Kupar valmib septembris ja ühel puhmal võib olla kuni 90 000 seemet.
Kanarbik paljuneb ka vegetatiivselt ehk siis maha paindunud oksad ajavad juures alla.
Kanarbik ei karda pügamist. Seda söövad talvel metsloomad ja ära söödud osad kasvavad ilusti tagasi.
Hariliku kanarbiku teaduslik nimetus on „Calluna vulgaris“. Sõna „calluna“ pärineb kreeka sõnast „kallune“, mis tähendab „puhastada“ või „harjata“. Nimi viitab sellele, et kanarbiku oksi kasutati minevikus luudade valmistamiseks.
Kasutamine
Kanarbikumesi, sest kanarbik on üks suurema nektariga taimi meie aladel.
Kanarbikku kasutatakse õlle-, veini- ja teetööstuses maitseainena.
Kanarbikuõli kasutatakse kosmeetikatööstuses šampoonide, kreemide ja parfüümide valmistamiseks.
Varem kasutati kanarbikku kollakas-oranži villase lõnga saamiseks.
Lillekeeles sümboliseerib kanarbik imetlust ja õnne.
Pildid: Pille Väljataga, kelle lemmikvärv on kanarbikulilla.
Naljakas fakt: tema toa lagi kanarbikulilla, mitte valge.
