Kõik postitused Archives - Loodusega sõbraks

Postitatud mai 29, 2023 kirjutas admin — Lisa kommentaar

11 ideed, mida lapsed saavad teha kividega

Loodus meie ümber on täis loomingulisi võimalusi ja imelisi materjale, mida saame kasutada loovateks tegevusteks lastega. Üks kõige lihtsam materjal on kivid, mida on tõesti igal pool. Panen allpool kirja 11 kõige esimesena pähe tulnud ideed, mida teha kividega. Ehk on abiks või inspireerib sindki.

1. Kivide otsimine

Minge õue eesmärgiga vaadata üle kõik kivid. Alustada saab pisikestest kividest tee peal või peenras, kuni suuremate kivideni kiviaias või pargis. Jalutuskäigu eesmärk võib olla isegi mõni rändrahn. Mõned Tallinna lähedased rändrahnud on ära toodud SIIN.

2. Mustrite uurimine

Kui oled ise näiteks rannast kogunud portsu erinevaid kive, siis saab uurida, et kivid on märjana erinevad kui kuivana ja kividel on väga palju erinevaid mustreid (punased, mustad, kollased, valged, triibulised, säbrulised, hallid).

3. Kivide sorteerimine

Varem kogutud kive saab sorteerida nende omaduste alusel. Näiteks saavad lapsed sorteerida kive suuruse, värvi või mustri järgi.

4. Kivide ladumine

Erineva suurusega kive saab üksteise otsa laduda ja vaadata, kui suure torni saab. Oluline on märgata, et suuremad ja lapikumad kivid sobivad paremini alla ja väiksemad üles, aga alguses võib proovida laduda hoopis teistmoodi.

5. Kivide matkimine

Paluge lastel varem valmis kogutud kive jäljendada, kasutades savi või plastiliini. Nad võivad proovida luua täpsed koopiad erinevatest kividest, kasutades sarnast kuju ja värvi.

6. Kivide põrkekatse

Tehke kividega põrkekatseid, visates neid erinevatele pindadele, näiteks asfaldile, murule või liivale. Las lapsed katsetavad erinevaid kive ja avastavad, kuidas need erinevatel pindadel põrkavad.

7. Miniatuurne aed

Koguge erinevaid värvilisi kive ja looge miniatuurne aed. Kasutage kive lillepeenardeks, tee kivide abil teeradu või rajage kivimägesid. Lapsed saavad kasutada oma fantaasiat ja luua endale unikaalseid maailmu.

8. Looge nägusid

Kasutage erinevaid kive, lehti, lilli ja muid looduslikke materjale, et luua nägusid. Las lapsed kasutavad oma kujutlusvõimet ja paigutavad kivid näoilmete loomiseks. Nad võivad kasutada kive silmadeks, lehti juusteks või lilleõisi naeratuse jaoks.

9. Kivist kujundite leidmine

Andke lastele ülesanne leida looduses erinevaid kivide kujundeid, nagu süda, täht, ring või ruut. See julgustab tähelepanelikku vaatlust ja visuaalset taju.

10. Kivide värvimine

Värvida saab kas puhta veega, pliiatsitega, markeritega, rasvakriitidega, vesivärvidega või akrüülvärvidega. Joonistada saab erinevaid mustreid, nägusid, kujundada linnuks või marjaks. Võimalusi on lõputult.

11. Kivide kaunistamine

Laske lastel kive kaunistada erinevate materjalidega, nagu säravad kivid, paelad, sulged või värvilised paberid. See võimaldab lastel väljendada oma loovust ja muuta kivid ilusateks kaunistusteks või meeneteks.

Loomulikult on neid ideid rohkem, kuidas lapsed saavad kive mängudes kasutada, siin on kõigest minu valik. Julgustage lapsi olema loomingulised ja nad avastavad ise erinevaid viise, kuidas kive lõbusateks ja harivateks tegevusteks rakendada.

Postitatud mai 10, 2023 kirjutas admin — Lisa kommentaar

Legende lõosilmast

Lõosilmad (rahvakeeli rohkem tuntud kui meelespead) on ilusad lilled, millest on aastate jooksul räägitud palju legende ja lugusid. Legendid lõosilmadest on seotud armastuse, ustavuse ja meelespidamisega. Inglise keeles on taime nimi forget-me-not (ära mind unusta).

Lõosilm

Enne legendide juurde minekut natuke taimest endast ka. Lõosilmi kasvab väga paljudes kohtades maailmas, näiteks soodes või isegi mägedes kuni 2500 meetri kõrgusel. Kasvab 5 kuni 25 cm kõrguseks, Sageli kasvab tihedate põõsastena ja on mitmeaastane taim. Lehed on ovaalsed ja mõlajad, alumine pool on karvane. Õiekroon on ümar, läbimõõt 6-9 mm. Õied on intensiivselt eresinised, mõnikord valkjad. Võivad olla ka valged, punakasvioletsed või roosad. Õitseb väga pikka aega, aprill kuni septembrini.

Eestis on seitset liiki lõosilmasid, aga suurte õitega on vaid mets-lõosilm ja soo-lõosilm. Need „õiged” forget-me-not lõosilmad ongi soo-lõosilmad. Sellest ka paljude legendide veega seotus.

Ja nüüd legendid

Keskajal arvati, et lõosilmal on maagilised võimed. Öeldi, et kui inimene kannab lille kogu aeg kaasas, ei unusta tema lähedased teda kunagi. Samuti usuti, et need lilled toovad õnne ja kaitsevad kurjade vaimude eest.

Saksa legendi kohaselt jalutasid rüütel ja tema daam jõe ääres. Rüütel märkas vee ääres kasvavaid ilusaid siniseid lilli. Kahjuks kummardus ta neid korjates liiga sügavale ja kukkus vette. Vool kandis ta minema, aga enne viskas ta kimbu oma daamile ja hüüdis: “Ära unusta mind!”. Sellest päevast alates hakati neid lilli nimetama unustuslilledeks ning sellest ajast saadik on neid seostatud mälestuse ja püsiva armastusega.

Teise legendi kohaselt saadeti rühm ingleid Maale, et nad koguksid kokku kõik eri värvi lilled ja tooksid need taevasse. Lõosilmad olid nii väikesed ja õrnad, et nad jäid tähelepanuta ja jäid maha. Järgmisel päeval nägi Jumal lõosilmi ja oli nende ilust liigutatud, nii et ta andis neile erilise koha oma aias ja lubas, et neid ei unustata enam kunagi.

Kolmanda legendi järgi olevat jumalad ja inimesed kunagi koos elanud ja üksteist armastanud ning kõik oli harmoonias. Kuid siis olevat tulnud sõda, mis muutis kõik.

Jumalad olevat oma kurbuse väljendamiseks loonud meelespea, mille sinised õied sümboliseerivad nende pisaraid. Nad palusid inimestel meeles pidada, et kõik saab ühel päeval taas korda ja armastus võidab sõja.

Ka Eestis on oma legendid

Leidsin ka Eesti oma Legendi, mille järgi oli noormees nimega Lembit armunud kaunisse neiusse nimega Linda. Kuna nad olid üksteist väga armastanud juba pikka aega, otsustas Lembit Linda käe palumiseks teha midagi erilist ja romantilist. Ta otsis välja imekaunid lõosilmad, mis olid sinised, kui taevas ning kinkis need Lindale.

Nad jalutasid koos mööda järve kallast, kui järsku tabas neid torm. Linda kukkus järve ja vajus sügavale vette. Lembit püüdis teda päästa, kuid kahjuks oli juba hilja ja Linda uppus.

Lembit oli meeleheitel ning lubas Linda mälestuseks midagi ilusat luua. Ta kogus lõosilmi ning ehitas neist kaldale risti.

Edasi räägitakse, et järgmisel kevadel tärkasid just seal, kus Linda hukkus, kaunid sinised lõosilmad. Nii sai lõosilm armastuse ja truuduse sümboliks ning on sellest ajast peale olnud eriline lill, mida Eestis austatakse ja armastatakse.

Teise legendi kohaselt oli noor tüdruk, kelle nimi oli Mari, armunud noormehesse nimega Hans. Nad armastasid teineteist sügavalt, kuid paraku oli neil keelatud kohtuda ja abielluda. Ühel päeval saadeti Hans sõtta ning Mari ootas teda tagasi koju. Kuid aastad möödusid ja Hans ei tulnud koju tagasi.

Mari oli väga kurb ja igatses oma armastatud Hansi järele. Ühel päeval nägi ta metsas imeilusat sinist lille, millel oli väikesed õied nagu silmad, mis nagu vaatasid talle otse südamesse. Lill meenutas talle tema armastatut ning ta võttis selle lille enda koduaeda kaasa.

Aitab ehk kah?

Milline oli kõige tõepärasem legend?

Postitatud märts 20, 2023 kirjutas admin — Lisa kommentaar

Aasalilled

Kui aas tundub võõras sõna, siis sama asi on ka kõnekeeles niit või lihtsalt heinamaa. Heinamaad kujutad sa juba kindlasti ette ja paljud aasalilled tulevad ka kindlasti tuttavad ette.

Mis on aas?

“Aas” on mõiste, mida kasutatakse loodusliku rohumaana kasutatavate alade kirjeldamiseks. Aasad on taimestikurikkad alad, mida iseloomustab mitmekesine taimestik, sealhulgas erinevad rohuliigid ja õistaimed. Aas on üldjuhul inimese poolt rajamata ning kujuneb välja siis, kui maad ei harita. Looduslikud taimed saavad seal vabalt kasvada ja moodistavad omavahel väga hästi tasakaalus oleva ökosüsteemi.

Kus on aas?

Aasa võib leida erinevatest kohtadest, näiteks lagendikelt, metsade servadest, kraavikallastelt, rannikualadelt jne.

Mis kasvab aasal?

Nagu juba öeldud, on aasa taimestik väga mitmekesine. Suurem osa taimestikust moodustavad rohttaimed. Rohttaimed on taimed, millel on pehmed ja painduvad varred ning suhteliselt väikesed lehed, mis on enamasti sirged ja kitsad. Nad paljunevad tavaliselt seemnete abil ning nende juured on üldiselt väiksemad kui põõsaste ja puude juured. Rohttaimed on kohastunud kasvama nii avatud kui ka varjulistes kohtades ning neid leidub erinevates elupaikades, näiteks niitudel, heinamaadel, rannikul, jõgede kallastel, soodes ja metsades.

Üks suurimaid rohttaimede gruppe nii kogu maailmas, kui ka Eesti aasadel on kõrrelised. Mõned tuntumad kõrrelised aasal on: orashein, aruhein, aasnurmikas, põldtimut, kastehein ja kerahein.

Valik kõrrelisi aasal. — Valik kõrrelisi aasal

Teise suure taimegrupi aasal moodustavad liblikõielised, näiteks hiirehernes, erinevad ristikud, nõiahammas, koldrohi, lutsern.

harilik hiirehernes aasal — Harilik hiirehernes

Veel mõned suvised õitsevad aasalilled minu kaamerast.

Loomulikult õitseb aasal lilli ka kevadel ning sügisel. Kevadel rõõmustavad silma võililled ja nurmenukud ning sügisel sügisesed seanupud ja peetrilehed. Kevadlilled on kogutud plakatile KEVADLILLED. Kõik muud lilled ootavad alles oma aega.

Et suvele oleks toredam vastu minna, panin kokku kahekümnest aasalillest koosneva plakati AASALILLED, mida saab oma seinale soetada POEST. Sobib ka raamimiseks.

aasalilled plakat poster — Plakat AASALILLED

Plakatilt AASALILLED leiad: aas-kurereha, aasristik, arujumikas, harilik mailane, hiirehernes, hobumadar, härghein, härjasilm, kassisaba, kerakellukas, kibe tulikas, käbihein, käokann, naistepuna, palderjan, põisrohi, raudrohi, suureõieline kellukas, süstlehine teeleht, äiatar.

Võttes suvel eesmärgiks leida loodusest kasvõi üks plakatil olev lill nädalas, on see kehale ja vaimule kindlasti kasuks.

Suveootuses

Pille Väljataga

Postitatud aprill 5, 2022aprill 5, 2022 kirjutas admin — Lisa kommentaar

Harilik vaarikas – palju fakte

Vaarikas on ülipopulaarne taim, selle põõsa marjad on väga maitsvad ja ka tervislikud. Kuna ma ei oska teaduslikku teksti maitsekalt edasi anda, siis panen info vaarika kohta kirja lihtsalt punktidena. Infosse tasub siiski suhtuda kriitiliselt, sest algmaterjal on kogutud mitte teatmeteostest vaid internetist.

Huvitavad faktid vaarikate kohta

Harilik vaarikas on heitlehine põõsas.

Vaarikapõõsa vilja kutsutakse samuti vaarikaks.

Botaaniliselt ei ole vaarika vili mari, vaid koguvili, see tähendab et see koosneb paljudest pisikestest kokkukasvanud viljadest ja igal viljal on oma seeme.

Vaarikad võivad olla värvitud mis tahes punase varjundiga, alates kahvaturoosast kuni sügava burgundiani. Mõnede kultuursortide marjad on kollased, mõned valged või mustjad.

Vaarikaõied meeldivad mesilastele. Vaarikanektarit koguvad mesilased suurendavad põõsaste saaki 60-100%. Vaarika õis on suunaga alla, nii et putukad saavad neist süüa ka siis, kui sajab.

Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga on kaks aastat, teisel aastal vars viljub ja seejärel kuivab.

Vaarikapõõsa kõrgus on 1-1,5 meetrit.

Harilik vaarikas kasvab kõikjal: metsades, raiesmikel, metsaservades, väludel, võsastikes, teede ääres.

Vaarikas õitseb mais-juunis, viljad valmivad juulis, augustis.

Vaarikat kasvatatakse ka kultuurtaimena. Aedvaarika mari on suurem, metsvaarika oma väiksem, aromaatsem, sisaldab vähem vett ja on ka suuremate raviomadustega.

Esimest korda on mainitud vaarikapõõsaid 3 sajandil eKr Kreeta saarel. Legendi järgi otsustas nümf vaarikatega toita väikest Zeusi, kes nuttis nii valjult, et Olümpose jumalad ei kuulnud üksteist. Vaarika mari oli too aeg veel valge. Marju korjates rebis ta käed verre okastega katki, peale mida ongi vaarikad punase.

Vaarikad sisaldavad kuni 11% suhkruid, eeterlikke õlisid, A-, B-, C-vitamiini, orgaanilisi happeid ja isegi alkohole (viinhape, fenüületüül ja isoamüül).

Vaarikaseemned sisaldavad umbes 22% rasvaõli, vaarikaseemneõli kasutatakse kosmeetikatoodetes.

Vaarika marjad sisaldavad salitsüülhapet, seega on neil higistamaajav ja palavikku alandav toime. Selleks juuakse kuivatatud vaarikamarja, -lehe või -varreteed, süüakse kodust toormoosi või tarvitatakse vaarikasiirupit.

Vaarikamarjad on rikkad foolhappe ja raua poolest, mistõttu on need eriti kasulikud naistele (eriti rasedatele).

Vaarikat peetakse nendes sisalduva vase tõttu ka suurepäraseks antidepressandiks.

Kõige rohkem vaarikaid maailmas kasvatatakse Venemaal.

Teadlased hakkasid erinevaid vaarikasorte märkama juba 16. sajandil. Samal ajal alustati ka nende taimede kasvatamist aedades.

Vaarikas on koha leidnud ka minu plakatil Eesti marjad. Plakatiga saab lähemalt tutvuda siinsamas epoes.

Allikad: https://anydaylife.com/
Osvald Pogen, Meie Marjad
J.Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste, Eesti NSV ravimtaimed
Wikipedia ja veel üks kaotsiläinud lingiga venekeelne leht.

Foto: Pille Väljataga

Postitatud märts 23, 2022märts 23, 2022 kirjutas admin — Lisa kommentaar

Putukatest lastele

Putukad on maal elanud umbes miljon aastat. Teadlaste arvates elab meie planeedil 2-8 miljonit putukaliiki, nendest on avastatud ja uuritud umbes 1 miljonit, seega kuigi iga päev avastatakse uusi putukaliike, pole enamikku putukaid veel uuritud.

Kõikidest elusliikidest on putukad kõige suurem populatsioon, arvatakse, et isegi pool kogu elusolenditest.

Enamikul putukatel on kuus jalga, kaks tundlat ehk antenni ja tiivad. Enamik putukaid elab maismaal, kuigi mõned putukad elavad ka vees. Ookeanides elab kõige vähem putukaid, kuigi mõned liigid seal siiski elavad. Enamik putukaliike elab troopilistes piirkondades, mõned aga ka nii külmas nagu Arktika. Putukad on väga erineva suuruse, kuju ja värviga.

triiplutikas eesti putukad looduskiiker — Triiplutikas

Putukad on selgrootud, nende keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Putukad on kõigusoojased, mis tähendab, et nende temperatuur muutub koos nende keskkonna temperatuuriga. Enamik putukaid muneb ja nende järglased kooruvad munadest.

Enamik inimesi arvab, et putukad on väikesed tüütud kahjurid, tegelikult aga on paljud putukad just kasulikud nii inimesele kui ka keskkonnale.

Sipelgad, mesilased, herilased, liblikad, aitavad omale nektarit kogudes ka taimi tolmeldada, nii saavad inimesed taimedelt rohkem saaki. Mesilaste toodetud mett kasutatakse toiduks ja ka ravimina, siidiussid toodavad siidi. Siidist valmistatakse näiteks riideid. Paljudele lindudele ja loomadele on putukad toiduks.

Mõned rekordid

Maailma kõige suurem putukas on kiil. Kõige suurema kiili tiibade siruulatuseks on mõõdetud 71 sentimeetrit. Pikad on ka pulgaputukad, kõige pikem mõõdetud pulgaputukas on olnud 62 cm pikk. Suured on ka mõned põrnikad ja liblikad. Kõige raskem kaalutud putukas on olnud 71 grammi.

Maailma tugevaim putukas on sipelgas, kes on võimeline tõstma ja kandma esemeid, mis on kümneid kordi oma kaalust suuremad. Ta on suurust arvestades üldiselt planeedi tugevaim elusolend.

Mida putukad söövad?

Enamik putukaid on taimetoidulised, mis tähendab, et nad jäävad ellu ainult taimi süües. Nad söövad põhimõtteliselt kõiki taimeosi ehk siis lehti, juuri, puitu, seemneid, õisi ja õitelt kogutud nektarit.

Mõned putukad on röövputukad ehk nad jahivad endast väiksemaid putukaid ja söövad neid. Kõige tuntum röövputukas on palvetajaritsikas. Ta sööb üldjuhul teisi putukaid, aga mõned suuremad isendid võivad süüa ka väiksemaid linde, konni või röövikuid. Palvetajaritsikas on 2019 leitud ka Eestist. Lätist on neid leitud rohkem.
Kirbud ja täid on aga parasiidid. Parasiidid elavad suurte loomade peal ja söövad nende liha ning verd, aga nad ei tapa looma.

Eesti putukad

Eestis on kindlaks tehtud veidi enam kui 14 400 putukaliiki. Kõige rohkem on meil mardikalisi (olen kokku pannud plakati Eesti putukad ja sellel on mardikalised aiajooksik, juunipõrnikas, lepatriinu, sitasitikas, ürask, männikärsakas, puidusikk, kuldpõrnikas ning ujur).

Lõpetuseks mõned huvitavad faktid putukatest:
– Mõned putukad saavad vee peal kõndida (vesijooksiklased).
– Mõned putukaliigid elavad nagu inimesedki hästi organiseeritud kolooniates (sipelgad, termiidid, mesilased). Neil on mitmekordsed elamud ja tööjaotus organiseeritud.
– Ainult isased kilgid laulavad.
– Sääskede elutsükkel koosneb neljast etapist – muna, vastne, nukk ja täiskasvanu. Kolm esimest etappi toimub vees.
– Paljunemiseks vajab emane sääsk verd. Isased sääsed verd ei joo.
– Ämblikud pole putukad (ämbliku klass on ämblikulaadne, tal on 8 jalga ja tiibu ei ole).

– Mõned tsikaadid võivad teha valju heli, mis võib ulatuda kuni 120 detsibellini.
– Mesilasi võib leida kõigist riikidest ja mandritelt, välja arvatud Antarktika.
– Puugid võivad ilma toiduta elada 5-10 aastat.
– Kõige teravam nägemine on kiilidel.

Plakat Eesti putukad

Olen kokku pannad plakati Eesti putukad. Plakat on A3-formaadis (30×42 cm) ja trükitud trükikojas mõnusalt paksule paberile. Plakatil on kokku 26 putukat: aiajooksik, haisulutikas, herilane, juulipõrnikas, kiletiib, kodumesilane, kuklane, kuldpõrnikas, kõrvahark, lepatriinu, maamesilane, männikärsakas, porikärbes, prussakas, puuk, puidusikk, ristiämblik, rohutirts, sajajalgne, sinikiil, sitasitikas, sääsk, toakärbes, ujur, veiseparm, ürask.

Plakati saab Looduskiikri epoest.

Minu looduspilte saab jälgida Looduskiiker Instagramis.

lutikas eesti putukad looduskiiker — Lutikas.

Fotod: Pille Väljataga

Pulgaputukas: Shutterstock

Postitatud veebruar 22, 2022veebruar 22, 2022 kirjutas admin — Lisa kommentaar

Huvitavaid fakte lindudest

Kogusin internetiavarustest kokku huvitavaid fakte lindudest. Siin on neid 30, aga fakte on palju, seega võib juhtuda, et postitusele tuleb ka järg.

30 huvitavat fakti lindudest

Koolibrid söövad päevas poolteist kuni kaks korda oma kaalust suuremas koguses toitu.

Koolibri süda lööb lennu ajal kuni 1000–1200 korda minutis ja nad lendavad peaaegu kogu oma elu, puhates väga harva.

Tiibade siruulatuse rekord kuulub Andide kondorile ja rändalbatrossile. Mõlema tiibade siruulatus on üle 3,5 meetri.

Kõige kiirem lind on jaanalind, kes suudab kiirendada kuni 70 km/h.

75% metslindude oodatav eluiga ei ületa kuut kuud.

Öökullid ei saa oma silmi pöörata (silmamuna on täitnud kogu silmakoopa), seega näevad nad ainult otse ette, aga pead suudavad nad pöörata lausa 360 kraadi!

Albatross saab magada otse lennu ajal.

Varblased näevad maailma roosana.

Suurim munakollaste arv ühes linnumunas on 9 tükki.

Jaanalinnumuna kõvaks keetmiseks tuleb seda keeta 1,5-2 tundi.

Ainus lind maailmas, kellel pole üldse tiibu, on kiivi.

Lindude kehatemperatuur on 7-8 kraadi kõrgem kui inimesel.

Linnud ei higista.

Koolibri muna on maailma väikseim.

Linnu suled kaaluvad rohkem kui tema luud.

Kõige levinumad linnud Maal on kanad.

Pingviin on lind.

Varblast peetakse kõige “targemaks” linnuks, sest 100 grammi varblase massi kohta on 4,5 grammi aju.

Kajakad võivad juua soolast vett, sest neil on võime soola eraldada ja seda ninasõõrmete kaudu väljutada.

Kiireim lind on pistrik.

Flamingo ei ole sünnist saadik roosa, roosa värv tuleb koorikloomade söömisest.

Koolibri on ainuke lind, kes lendab ka tagurpidi.

Jaanalinnu kaal võib ulatuda 130 kilogrammini.

Jaanalinnul on suuremad silmad kui tema aju.

Öökullidel on kolm paari silmalauge: üks paar kaitseb silmi väikeste osakeste eest, teist on vaja pilgutamiseks ja kolmas on une jaoks.

Ronk oskab meisterdada tööriistu. Uus-Kaledoonia ronk on väga nutikas: ta oskab okstest teha konksutaolisi tööriistu, millega ta koore alt vastseid välja tõmmata, samuti viskab ta tigudele kive, et nende kesta purustada.

Haned taluvad hästi kuni 60 miinuskraadist külma.

Adélie pingviinid teevad abieluettepaneku, ulatades oma valitule ideaalse kivikese. Neil on kogu eluks ainult üks partner.

Kukel on “sisseehitatud” kõrvatropid. Kui kukk kiremiseks suu avab, sulguvad tema kõrvakanalid. Kiremise heli võib ulatuda 140 detsibellini, seega on loodus hoolitsenud selle eest, et lind end ise kurdiks ei laulaks.

Lindudel ei ole põit ehk kana ei pissi.

xxxx

Olen kogunud ka 30 huvitavat fakti loomadest. Seda saad lugeda SIIT.

Kodumaise lindudega tutvumise plakati leiab minu epoest (menüü siinsamas lehel paremal).

Välismaisemat kraami võõramas keeles on võimalik alla laadida aga Etsy keskkonnast.

Fotod: Pille Väljataga

Postitatud veebruar 14, 2022veebruar 22, 2022 kirjutas admin — 1 kommentaar

Huvitavaid fakte maailma loomadest

Loomad on huvitavad, ettearvamatud, põnevad. Siin leiab huvitavaid fakte maailma loomadest, koguni 30 tükki.

Leopardid on suurepärased puudel ronijad. Isegi ilma hoogu võtmata suudavad nad 5 meetri kõrgusele oksale ronida, ronides pärast hüpet mööda tüve.
Kassid ei mjäugu mitte kunagi üksteisele.
Täiskasvanud elevant võib juua peaaegu sada liitrit vett päevas.
Kõigist meie planeedil elavatest röövloomadest on lõvil keha suuruse suhtes väikseim süda.
Saagi rünnakuhetkel sulevad haid silmad, et vastupanu osutav saak neid kahjustada ei saaks.
On teada, et kassid vett ei armasta. Erandiks kõigist kaslastest on tiigrid, kellele veeprotseduurid väga meeldivad.
Kõik suured kassid peavad jahti üksi peale lõvide, kes ajavad saaki kogu karjaga.
Kõigist metsloomadest suudavad rotid ilma veeta kõige kauem vastu pidada. Isegi kauem kui kaamelid.
Kaelkirjakud võivad joosta kiiremini kui hobused, saavutades kiiruse kuni 50 km/h.
Enamikul imetajatel on punane keel, aga kaelkirjaku keel on sinine.
Mesilased tapavad igal aastal rohkem inimesi kui mürgised maod.
Kaheksajalgadel on kandilised pupillid.
Maa suurimate imetajate, vaalade, süda teeb keskmiselt vaid 9 lööki minutis.
Kaelkirjakutel on maismaaloomadest suurim süda. Isegi suurem kui elevandid.
Kõigist imetajatest on nahkhiired ainsad, kes saavad lennata.
Vaalad suudavad vee all hinge kinni hoida kuni kaks tundi.
Karudel ja tiigritel võivad küünised kasvada 10–11 cm pikkuseks.
Kõige tugevam imetaja on gorilla. Täiskasvanu suudab tõsta kuni 10 korda endast raskemat raskust.
Delfiinidel on magamise ajal üks silm lahti, samuti töötab tal magamise ajal üks ajupool.
Hammaste arvu rekordiomanik on tavaline tigu. Tal on neid umbes 25 tuhat.
Tiigri nahk on sama triibuline kui karvkatte pealt paistab.
Hunt võib näljasena süüa korraga kuni 10 kg liha. Võrdluseks, see on võrreldav sellega, kuidas inimene sööks ühe toidukorraga ära 100 hamburgerit.
Jõehobu higi sisaldab punaseid ja oranže pigmente, mis neelavad ultraviolettvalgust ja mõjuvad nahal päikesekaitsena.
Huntidel on alati kollased silmad, kuid nad muutuvad kollaseks alles 7-9 kuu vanuselt, hundipoegade silmad on sinised.
Maailma kiireim metsloom on gepard, kes suudab joosta kuni 113 km/h, kuid ta ei suuda oma küüniseid sisse tõmmata ega puu otsa ronida. Veel ei suuda ta mjäuguda ega uriseda, aga nurrub.
Kameeleoni elastne keel võib venida toitu püüdes pikemaks kui ta ise.
Suurim vastsündinud imetaja on sinivaala poeg kaaludes sündides 3000 kg.
Kõige suurem kinni püütud sinivaal on olnud 190 tonni.
Kõige rohkem magav loom on laiskloom, kuid tuhkrud ei jää palju maha – kui neil on piisavalt toitu, magavad nad viis korda kauem, kui nad on ärkvel, kuni 20 tundi ööpäevas.
Kiskjatel (nagu kass) on silmad ees, et oma saaki õigel ajal näha. Rohusööjatel on silmad külgedel, et lähenevat kiskjat õigel ajal näha.

Sama põnevad faktid putukatest, kaladest, lindudest on samuti tulemas.

Eesti loomadega plakati leiad oma seinale SIIT.

Allikas: Internet

Foto: Pille Väljataga

Postitatud veebruar 9, 2022veebruar 22, 2022 kirjutas admin — Lisa kommentaar

Pohl – 15 huvitavat fakti

Enne kui lähen huvitavate faktide juurde, siis paar tavalist fakti ka. Pohl on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas kääbuspõõsas ehk puhmas. Pohla vili on mari.

1. Pohl on ladina keeles Rhodococcum vitisi idaea. Rhodococcum tuleb kreekakeelsetest sõnadest ja tähendab roospunane mari, vitis-idaea aga ladina keelest: vitis – viinapuu ja idaeus – Ida mäel (praegu Kreeta saar) kasvav.
2. Keskmiselt on pohl umbes 15 sentimeetrit kõrge põõsas, aga pohlapõõsad, mis peavad kasvama läbi mädanenud või kuivanud kändude, võivad ulatuda isegi meetrikõrguseni.
3. Pohla leht on alt tumedate laikudega ja püsib varrel 2-4 aastat.
4. Pohlad õitsevad varasuvel vaid 15 päeva.
5. Pohl on isetolmleja.
6. Pohlapõõsaid võib oma pikaealisuse poolest võrrelda tammedega, uskuge või mitte, aga nende eluiga võib ulatuda 300 aastani.
7. Pohla marjad taluvad hästi külma ja suudavad talvituda lume all, säilitades enamiku oma omadustest. Nii võib hapukaid marju leida ka veel kevadel.
8. Pohlapõõsad kasvavad hästi ka karmis kliimas, näiteks liivaluidetel, tundras ja mägede külgedel (Euraasias tõuseb pohl mägedes kuni 3800, Põhja-Ameerikas kuni 2400 meetri kõrgusele).
9. Ka ökosüsteemis on pohladel tähtis roll, neid söövad paljud imetajad ja linnud. Marjade söögiaeg on pikk, üle talve lume all seisnud marju süüakse veel kevadest ja kui jätkub, siis kuni järgmise saagi valmimiseni. Lindudel on pohlade levikus oluline roll, nad kannavad seedimata seemneid pikki vahemaid edasi.
10. Loomariigis hinnatud pohli kasutavad toiduks ka inimesed. Pohladest tehakse moose, marmelaade, marinaade, siirupeid. Rootsis on pohlamoos rahvuslik toit. Rootsi kokad valavad neid liha, linnuliha, kala, igasuguste pajaroogade, magustoitude ja muidugi IKEA kauplustest kogu maailmale tuttavate lihapallide juurde. Pohlamoos on laialt kasutusel ka prantsuse köögis (sobib hästi rasvase pardi ja sealihaga ning eriti õunte ja veiniga.) Eestlased söövad verivorsti pohlamoosiga.
11. Pohlamarjad sisaldavad bensoehapet, mis on looduslik säilitusaine. Seepärast säilibki pohlamoos ka ilma suhkruta.
12. Kuigi esimesi katseid pohla kasvatamiseks kultuurina tehti juba 18. sajandi keskel, saavutati edu alles 20. sajandi 60. aastatel. Kultuurtaimede saagikus ületab metsataimede oma 20-30 korda. Sajalt ruutmeetrilt saab aastas koguda kuni 50-60 kilogrammi marju.
13. Pohl on rikas kiudainete, A- ja C-vitamiini ning B-rühma vitamiinide ning mineraalide, nagu kaltsium, kaalium ja magneesium, poolest.
14. Pohlamahl on efektiivne kõrge vererõhu, aneemia, neuroosi ja pohmelli vastu.
15. Ajalooliselt on pohla pikka aega peetud marjaks, mis võib anda surematuse.

Olen kuulnud lugu, kus korjati kotitäis punaseid marju ja mindi koju pohlakringlit tegema, välja aga tuli maitsetu asi. Pohl nimelt sarnaneb leesikaga ja kasvab sageli pohlale iseloomulikes kasvukohtades. Leesika mari on pohla omast pisem ning maitselt jahune. Leesika lehed on pohla omast kitsamad (kitsenevad ühtlaselt varre suunas) ning lehe alumisel küljel ei esine pohlale omaseid tumedaid laike. Et teiega seda ei juhtuks, panen siia ka pildi, kus mõlemad taimed on kõrvuti koos. Punane mari pildil on leesikas.

pohl ja leesikas — Pohl ja leesikas koos. Punane mari on leesikas.

Edukat pohlajahti!

Marjad leiab ka plakatilt Eesti marjad.

Postitatud jaanuar 19, 2022veebruar 22, 2022 kirjutas admin — 1 kommentaar

Meie marjad – Eesti marjad

Eesti marjad on mulle juba mõnda aega väga hingelähedased olnud. Täna tahaks teile lähemalt tutvustada seda põnevat maailma.

Põrkan üsna tihti küsimuse otsa, miks mu plakatitel on pirn ja õun, kui need ei ole ju marjad? Plakatitel olen ma viljad jaganud tõesti täiesti meelevaldselt ja autorina just nii nagu mina tahan, sest jagada saab neid vilju ikka väga erinevat moodi ja asjad ei ole tegelikult üldse nii nagu paistab või enamik arvab. Pistame pea sisse ja alustame algusest.

Järgneb teaduslik teadaanne.

Vili on taimeorgan, mis kannab seemneid. Vili tekib õiest peale viljastumist. Meie jääme antud kirjatükis viljade juurde, mille rahvakeeli kutsutakse marjadeks. Botaaniliselt on tegu aga lihakviljadega.

Argikeeles tähistab sõna “mari” mitmesuguseid vilju, mis botaanilises mõttes ei ole marjad. Marjad on ainult ühed kindlate omadustega viljad, teised marjad on luuviljad, õunviljad, koguviljad, rüüsviljad ja kadaka vili on isegi käbi.

Kohe läheme täpsemaks.

Mari on taimede viljade tüüp, mis sisaldab enamasti rohkelt seemneid. Marja sisekest ja vahekest on väga mahlased ja üksnes väliskest moodustab tiheda kile. See võib tekkida mitmesuguse asetuse ja ehitusega sigimikuga õiest ehk siis seemnete paigutus viljas on erinev. Marjades asuvatel seemnetel on tihe seemnekest. Mari on jõhvikal, mustikal, sinikal, karusmarjal, sõstardel, maikellukesel, kartulil, maavitsal jpt.

Luuvili on harilikult üheseemneline vili, mille viljakate on kolmekihiline. Seemet katab kõva puitunud sisekest (kivi), mille ümber on mahlakas ja võrdlemisi paks vahekest ja kõige peal on õhuke nahkjas väliskest. Luuviljalised on näiteks kirss, ploom, kreek, toomingas, kukemari, astelpaju. Mitmeseemnelised (ühe marja sees on mitu kõva tükki) luuviljad on leedril, paakspuul, leesikal jpt.

Õunvili on lihakas paljuseemneline vili, mis on enamasi ka kolmekihiline – seesmise kihi moodustavad seemnekambrite seinad, vahekiht on samuti paks ja lihakas ning väliskiht kõvem. Vilja ülemisse otsa jääb kuivanud õietupp. Õunvili on õunapuul, pirnil, pihlakal, aroonial, ebaküdoonial jpt.

Mitme emakaga õiest areneb koguvili. Selle väiksemad osaviljad on luuviljad, mis koosnevad mahlakast viljalihast, luukestast ja seemnest. Koguviljad on näiteks vaarikas ja murakas.

Koguvilja alamliik on rüüsvili ehk kogupähkelvili.

Jah, maasika seeme on pähklike ja selline asi, et pähklikesed on kogunenud pehme viljaliha peale, on omane ainult maasikalistele (Maasikas, muulukas). Pähklikesed on aga näiteks ka kibuvitsa sees.

Et oleks veel segasem, siis:

Kadaka sinakasmust vili on aga hoopis käbi ja apelsin või banaan on need päris marjad ning kõik marjad ei olegi lihakad, niisugune mari on näiteks paprika. Lihakviljade alla lähevad veel ka kurk ja kõrvits ning välismaistest arbuus ja melon.

Mis ma siis nüüd nende plakatitega teen?

Marjadega on hetkel olemas kolm erinevat plakatit: Eesti marjad, Meie marjad ja Mittesöödavad marjad. Mürgistest marjadest saab lugeda postituses Mürgised marjad Eestis.

Olemasolevaid plakateid saab vaadata poes. Menüü leiab siit paremalt kõrvalt ka.

Postitatud november 7, 2021veebruar 22, 2022 kirjutas admin — 1 kommentaar

Mürgised marjad Eestis

Juba lasteaialaps tunneb mustikat, maasikat, vaarikat, pohla ning jõhvikat ja ega neid marjaliike väga rohkem polegi, mida tavaliselt teatakse ja osatakse hinnata. Looduses on aga tegelikult palju rohkem marju ja marjataolisi vilju, paljud neist on ilusad värvilised, ahvatlevad, kirkad, siledad, aga kas need ka süüa kõlbavad, selle kohta teadmised puuduvad.

Kõik, mis on ilus ja punane, pole veel söödav. Mõni mari lihtsalt ei ole maitsev, aga teine on suisa mürgine. Kui ei tunne ja ei ole kindel, ära suhu pane.

Järgnevalt toon ära mõned mürgised marjad Eestis, mida niisama uisapäisa süüa ei tasuks. Tegu on mürgiste või väga mürgiste taimedega, millest enamikul ei tasu ka lehti või õisi suhu toppida.

1. Lumimari

Lumimari on 1-1,5-meetrine põõsas vanades koduaedades ja parkides. Õied on pisikesed ja roosad, aga viljad umbes sentimeetrise läbimõõduga, käsnasarnase pehme koega ja peaaegu valged. Katki pigistades plõksuvad. Marjad valmivad septembris-oktoobris ja püsivad kaua põõsastel. Mürgine, aga harva eluohtlik.

lumimari mürgised eesti marjad — Lumimari

2. Jugapuu

Tavaliselt põõsas, harva kasvab puuks, küljes okkad, seega aasta ringi roheline, viljad punased ning otsast avatud, valmivad septembris-oktoobris. Marja punane viljaliha on söödav, seevastu seeme marja sees, okkad, koor ja osalt isegi puit on mürgised. Looduslikult kasvab Lääne-Eesti saartel. Parkides ja aedades aga kasutatakse palju.

3. Kuslapuu

Seda karvaste hallikasroheliste lehtedega põõsast on metsades palju. Põõsas kasvab suureks ja muudab tihti metsaalused läbimatuks. Marjad on oksale kinnitunud lehekaenlasse ja alti kahekaupa. Marjad saavad valmis juba augustis ja on mõrkjad ning mürgised.

4. Maavits

Tegemist on väänduva poolpõõsaga, mille alumine osa on puitunud ja see talvitub. Kasvab veekogude kallastel, võsastikes, lodumetsades, aga võib ka aeda ja parki sattuda. Marjad on läikiv punased ja üsna mürgised.

5. Maikelluke

Kõik teavad meeldiva lõhnaga maikellukesi kevadel, aga lehtede kolletamisega samal ajal (septembris-oktoobris) valmivad punased või oranžid ümmargused marjad tulevad paljudele üllatuseks. Ometi on neid kõikjal, kus kevadel oli õisi (koduaedades, metsaservades, parkides). Marjad on punased ja väga mürgised, kogu taim on mürgine. Ka vesi, kus on olnud maikellukeste kimp, on mürgine.

maikelluke mürgised eesti marjad — Maikelluke metsas 06.11.2021

6. Ussilakk

Lehti tavaliselt neli, aga võib olla ka rohkem. Taimel tipus 1 sinakasmust mari ja see on väga mürgine. Niiskemates metsades ja puisniitudel põõsaste all tavaline.

ussilakk mürgised eesti marjad — Ussilakk.

7. Leseleht

Taim on 8-20 cm kõrge, kahe südaja lehega. Viljad on imetillukesed kirsipunased ja ümarad. Valmib augustis-septembris ja võib leida veel oktoobri lõpuski. Kogu taim on mürgine. Varjulisemates metsades ja metsaservades tavaline.

leseleht mürgised eesti marjad — Leseleht 30.10.2021

Leseleht 25.11.2021

8. Näsiniin

Märkame tavaliselt varakevadel (aprillis) ilusate lillakasroosade sireliõie moodi lõhnavate õite pärast. Suvel tagasihoidlik madal põõsas segametsades. Juulis-augustis valmivad punased läikivad marjad, aga need on eluohtlikult mürgised. Tegelikult on kogu taim väga mürgine. Leida võib kõikjalt Eestis.

näsiniin mürgised eesti marjad — Näsiniin

9. Kikkapuu

Viljad on roosad kuni punased kuprad, kui need avanevad, paistab sealt välja 2-4 oranži seemet ja see teeb põõsa sügisel (septembris, oktoobris) peamiselt parkides ja koduaedades väga atraktiivseks. Marjad on mürgised, aga harva eluohtlikud. Põõsa õied on aga ebameeldiva lõhnaga ja tegelikult on kogu taim mürgine.

kikkapuu mürgised eesti marjad — Kikkapuu

10. Must leeder

Põõsas. Lehed enamasti viie lehega, kui neid hõõruda, lõhnavad ebameeldivalt. Viljad ei küpse korraga, seega on kobaras nii musti kui rohelisi marju. Toored marjad ja kogu taim on mürgised. Mustad valminud marjad on söödavad. Parkides ja aedades ilupõõsana, eriti Saaremaal.

must leeder mürgised eesti marjad — Must leeder

Kui tahad rohkem teada, siis olen mürgised marjad Eestis kogunud kokku ka ühele plakatile Mittesöödavad marjad. Tellida saab minu epoest.

Kasutatud kirjandus: Toomas Kukk “Eesti taimede kukeaabits” ja Osvald Pogen “Meie marjad”. Fotod nii siin postituses kui ka plakatil Pille Väljataga ja Shutterstock.

Rubriik: Kõik postitused