Rubriik: Huvitavaid fakte

Enne kui lähen huvitavate faktide juurde, siis paar tavalist fakti ka. Pohl on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas kääbuspõõsas ehk puhmas. Pohla vili on mari.

1. Pohl on ladina keeles Rhodococcum vitisi idaea. Rhodococcum tuleb kreekakeelsetest sõnadest ja tähendab roospunane mari, vitis-idaea aga ladina keelest: vitis – viinapuu ja idaeus – Ida mäel (praegu Kreeta saar) kasvav.
2. Keskmiselt on pohl umbes 15 sentimeetrit kõrge põõsas, aga pohlapõõsad, mis peavad kasvama läbi mädanenud või kuivanud kändude, võivad ulatuda isegi meetrikõrguseni.
3. Pohla leht on alt tumedate laikudega ja püsib varrel 2-4 aastat.
4. Pohlad õitsevad varasuvel vaid 15 päeva.
5. Pohl on isetolmleja.
6. Pohlapõõsaid võib oma pikaealisuse poolest võrrelda tammedega, uskuge või mitte, aga nende eluiga võib ulatuda 300 aastani.
7. Pohla marjad taluvad hästi külma ja suudavad talvituda lume all, säilitades enamiku oma omadustest. Nii võib hapukaid marju leida ka veel kevadel.
8. Pohlapõõsad kasvavad hästi ka karmis kliimas, näiteks liivaluidetel, tundras ja mägede külgedel (Euraasias tõuseb pohl mägedes kuni 3800, Põhja-Ameerikas kuni 2400 meetri kõrgusele).
9. Ka ökosüsteemis on pohladel tähtis roll, neid söövad paljud imetajad ja linnud. Marjade söögiaeg on pikk, üle talve lume all seisnud marju süüakse veel kevadest ja kui jätkub, siis kuni järgmise saagi valmimiseni. Lindudel on pohlade levikus oluline roll, nad kannavad seedimata seemneid pikki vahemaid edasi.
10. Loomariigis hinnatud pohli kasutavad toiduks ka inimesed. Pohladest tehakse moose, marmelaade, marinaade, siirupeid. Rootsis on pohlamoos rahvuslik toit. Rootsi kokad valavad neid liha, linnuliha, kala, igasuguste pajaroogade, magustoitude ja muidugi IKEA kauplustest kogu maailmale tuttavate lihapallide juurde. Pohlamoos on laialt kasutusel ka prantsuse köögis (sobib hästi rasvase pardi ja sealihaga ning eriti õunte ja veiniga.) Eestlased söövad verivorsti pohlamoosiga.
11. Pohlamarjad sisaldavad bensoehapet, mis on looduslik säilitusaine. Seepärast säilibki pohlamoos ka ilma suhkruta.
12. Kuigi esimesi katseid pohla kasvatamiseks kultuurina tehti juba 18. sajandi keskel, saavutati edu alles 20. sajandi 60. aastatel. Kultuurtaimede saagikus ületab metsataimede oma 20-30 korda. Sajalt ruutmeetrilt saab aastas koguda kuni 50-60 kilogrammi marju.
13. Pohl on rikas kiudainete, A- ja C-vitamiini ning B-rühma vitamiinide ning mineraalide, nagu kaltsium, kaalium ja magneesium, poolest.
14. Pohlamahl on efektiivne kõrge vererõhu, aneemia, neuroosi ja pohmelli vastu.
15. Ajalooliselt on pohla pikka aega peetud marjaks, mis võib anda surematuse.

Olen kuulnud lugu, kus korjati kotitäis punaseid marju ja mindi koju pohlakringlit tegema, välja aga tuli maitsetu asi. Pohl nimelt sarnaneb leesikaga ja kasvab sageli pohlale iseloomulikes kasvukohtades. Leesika mari on pohla omast pisem ning maitselt jahune. Leesika lehed on pohla omast kitsamad (kitsenevad ühtlaselt varre suunas) ning lehe alumisel küljel ei esine pohlale omaseid tumedaid laike. Et teiega seda ei juhtuks, panen siia ka pildi, kus mõlemad taimed on kõrvuti koos. Punane mari pildil on leesikas.

 

 

Edukat pohlajahti!

Marjad leiab ka plakatilt Eesti marjad.