Haab on puu, mis tuntakse ära juba kaugelt, mitte alati välimuse, vaid ka tuuletul päeval värisevate lehtede järgi. Tema lehtede väsimatu värin on andnud eesti keelde ütluse “väriseb nagu haavaleht”. See pealtnäha närviline ja habras puu on tegelikult hoopis põnevam.
Miks ta väriseb?
Haavalehe lakkamatu liikumise saladus peitub selle anatoomias. Kui enamikul puudel on leheroots, mis hoiab lehelaba oksa küljes, ümmargune ja jäik, siis haaval on see pikk ja külgedelt lapik. See omapärane ehitus muudab lehe äärmiselt ebastabiilseks, pannes selle liikuma ka kõige õrnema tuule liikumise käes.
Tegelikult on sellel ka praktiline eesmärk. Pidev liikumine aitab lehtedel paremini valgust püüda, sest lehed ei varja üksteist ära. Samuti aitab see kaasa transpiratsioonile ehk vee aurumisele lehtedelt ning võib peletada mõningaid lehti söövaid putukaid. Nii ongi haava kuulsaim “nõrkus” tegelikult osa tema ellujäämisstrateegiast.
Kiire elu ja lühike iga
Haab on pioneerliik. „Pioneer” tähendab puude (ja üldiselt taimede) maailmas seda, et ta on esimene, kes asustab mõne uue või häiritud kasvukoha (näiteks metsapõleng, lageraie)). Suudab kiiresti ära kasutada avatud ruumi ja valguse. Ta kasvab nooruses ülimalt kiiresti, sirgudes sageli kuni 30 meetri kõrguseks, eriti heades tingimustes isegi 40-meetriseks.
Hiljem, kui tingimused muutuvad, asenduvad need aeglasemalt kasvavate pikemaealisemate varjutaluvamate liikidega. Haab on lühiealine puu. Kui tamm võib elada tuhandeaastaseks, siis haava eluiga küündib harva üle 100 aasta, enamasti jääb see 80–90 aasta piiresse. Tema pehme puit on vastuvõtlik seenhaigustele, eriti haavataelikule, mis puu seest õõnsaks muudab ja ta vananedes hapraks teeb.
Õied ja seemned
Haab õitseb väga vara, tavaliselt märtsis-aprillis, kui maapind on veel külmunud ja puud täiesti raagus. Tema õisikuid nimetatakse urbadeks. Need on pikad, rippuvad ja pehmed, meenutades natuke pajutibusid. Noorena on nad siidised ja hallikarvased.
See varajane õitsemine enne lehtede tulekut on haava tark strateegia. Kuna ta on tuultolmleja, ei vaja ta putukate meelitamiseks erksaid värve ega magusat nektarit, ta vajab tuult. Lehtede puudumine tagab, et tuul pääseb vabalt liikuma ja õietolmu takistusteta kandma ühelt puult teisele.
Teistmoodi on veel see, et haab on kahekojaline puu. See tähendab, et isas- ja emasõied asuvad erinevatel puudel. Isasurvad on pikemad (kuni 10-15 cm), rippuvad ja täis kollakat õietolmu. Pärast oma ülesande täitmist kuivavad isasurvad ja langevad maha. Emasurvad on väiksemad, rohekamad ja tagasihoidlikumad.
Pärast viljastumist arenevad emasurvad pikaks roduks, mis on täis pisikesi rohelisi kupraid. Kui seemned on valmis, avanevad kuprad ja vabastavad tuhandeid imepisikesi seemneid. Iga seemne küljes on aga lendkarvade tutt (valge vill), mis aitab pisikesel seemnel tuulega kaugele rännata. Haavavill lendleb õhus mai lõpus-juuni algul ja tekitab justkui suvise lumesaju.
Kuidas haaba talvel ära tunda
Talvel reedab haava tema seltskondlik loomus. Haab kasvab harva üksinda. Astu metsaserva ja vaata ringi – kui näed tervet gruppi sarnase kõrguse ja jämedusega puid, oled suure tõenäosusega sattunud haavikusse.
Kui astud lähemale, märkad tema koore kahte nägu. Noore puu tüvi ja vanema puu ülemine osa on sile ja rohekashall, justkui kaetud tumedate teemandikujuliste lõvedega. Mida vanemaks haab saab, seda rohkem hakkab tema tüve alumine osa meenutama vana tamme koort – see muutub tumehalliks, paksuks ja sügavalt lõheliseks. See kontrast sileda ülemise osa ja kareda alumise osa vahel on vanadel haabadel väga silmatorkav.
Haava siluett vastu halli talvetaevast on kõrge, sirge ja sihvakas. Erinevalt laiutavast tammest on haab pigem sale ja tema oksad hoiavad tagasihoidlikult ülespoole. Ja kui lähed päris lähedale ning uurid oksi, näed, et haava pungad on piklikud, terava otsaga ja läikivalt punakaspruunid, justkui väikesed kleepuvad odaotsad.
Haavikuemand jänes ja teised “austajad”
Vanarahvas teadis rääkida, et jänes on haavikuemand. See tabav ütlus ei tähenda mitte niivõrd jänese armastust haava vastu, kuivõrd tema hävitavat mõju noortele haavikutele. Haava sile ja toitaineterikas koor on jänestele ja valgejänestele, eriti talvisel näljaajal, tõeline delikatess. Noores haavikus ringi liikudes võib näha, kuidas puutüved on justkui valgeks näritud, see ongi jäneste kätetöö, mis võib terve noore metsa kasvu pidurdada või isegi hävitada.
Kuid jänes pole ainus, kes haavast lugu peab:
- Põder ja metskits: Nemad armastavad süüa haava noori võrseid ja lehti.
- Kobras: Haab on kopra lemmiktoit ja peamine ehitusmaterjal. Kobras langetab haabu muljetavaldava kiirusega, et ehitada tamme ja süüa selle koort.
- Haavasikk: See kaunis metalse läikega mardikas on üks tõsisemaid haava puidukahjureid. Tema vastsed uuristavad puidu sisse käike, rikkudes selle väärtuse ja muutes puu haigustele vastuvõtlikumaks.
- Seenhaigused: Nagu mainitud, on haavataelik suurim süüdlane vanade haabade sisemuse hävitamisel, muutes nad seest tühjaks ja tormihellaks.
Maa-alune impeerium: haab kui üks organism
Kõige hämmastavam asi haava juures on tema paljunemisviis. Lisaks seemnetega levimisele on ta meister vegetatiivses paljunemises. Ühe haavapuu juurestik võib levida laiale alale ja anda sellest kümneid ja isegi sadu uusi võsusid. See tähendab, et terve haavik, mis pealtnäha koosneb sadadest eraldi puudest, võib tegelikult olla üksainus geneetiline organism, mille kõik osad on maa all omavahel ühenduses.
See on ka põhjus, miks haavikud sügisel tihti ühekorraga ja ühte värvi lähevad. Kuna tegu on sama isendiga, reageerib kogu koloonia muutuvatele valgus- ja temperatuuritingimustele identselt.
Haab inimese kätes: haabjast saunalavani
Haava pehme, kerge, sitke ja hästi lõhestatav puit, mis kuivades ei pragune, on olnud eestlaste jaoks sajandeid väärtuslik materjal. Temast ei ehitatud maju, kuid tehti palju muud olulist:
- Haabjas: See on ilmselt kuulsaim haavapuust ese. Ühestainsast suurest haavatüvest õõnestatud kerge ja vastupidav paat oli asendamatu liiklusvahend Eesti soistel ja jõgederohketel aladel. Soomaa haabjakultuur on kantud ka UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.
- Katusekimmud ja -laastud: Haavapuidust katus pidas hästi vastu ning oli kerge.
- Toidunõud ja tarbeesemed: Kuna haavapuit ei anna toidule kõrvalmaitset, tehti sellest kausse, lusikaid, astjaid ja leivakünasid. Samuti valmistati sellest kergeid puulabidaid.
- Tuletikud: Ka tänapäeval on haab parim materjal tuletikkude valmistamiseks, kuna see põleb ühtlaselt ja ei jäta sütt hõõguma.
- Saunalava: Haavapuit on saunalava jaoks ideaalne, sest see ei aja pinde, ei lähe tulikuumaks ega erita vaiku. Enamik Eesti saunalavadest on valmistatud just haavast.
