Kui tamm on metsa vankumatu kuningas, siis harilik kuusk (Picea abies) on kahtlemata metsa vaese mehe kasukas. Ta pakub otsest varju metsas ja kaudset soojust kodus. Kuusk ei uhkusta laia võraga ega võistle sügisvärvides. Tema ilu peitub sünges ja väärikas vaikuses, teravas vaigulõhnas ja võimes pakkuda varju ning kaitset nii loomadele kui lindudele.
Kõige silmatorkavamad tunnused
Kuuse tunneb eksimatult ära tema okaste ja käbide järgi. Erinevalt männist, mille okkad on kahekaupa kimbus, kasvavad kuuse okkad üksikult otse oksa küljes. Need on lühikesed, terava tipuga ja ristlõikes neljakandilised – proovi okast sõrmede vahel veeretada, ja sa tunnedki neid kante. Just need teravad ja tihedalt asetsevad okkad annavad kuusele tema kuulsa torkiva iseloomu.
Kuuse käbid on suured, piklikud ja silindrilised. Nad ripuvad alati okstel allapoole, justkui pikad pruunid kõrvarõngad. Sügisel avanevad käbide soomused ja lasevad tiivulistel seemnetel tuulde lennata. Tühjad käbid jäävad sageli puu alla, olles oravate ja rähnide usina töö tunnistajaks. Ainult rähn jätab järele räsitud käbi, orav ainult rootsu.
Okaste eelis lehtede ees
Okkad on kuuse ja teiste okaspuude geniaalne kohastumus meie karmi kliimaga. Erinevalt laiadest lehtedest, mis talvel külmuksid ja auraksid liiga palju vett, on okkad palju säästlikumad. Nende väike pindala, paks vahakiht ja sügaval paiknevad õhulõhed aitavad vältida veekadu ajal, mil maapind on külmunud ja vett on raske kätte saada. Lisaks ei pea kuusk igal kevadel kulutama tohutut energiat uue lehestiku kasvatamiseks, vaid saab alustada fotosünteesiga kohe, kui esimesed päikesekiired seda lubavad.
Eluviis ja Kasv
Harilik kuusk on Eesti kõrgeim pärismaine puu, sirgudes sageli 40–45 meetri kõrguseks (Eesti rekord 48,6 meetrit) ja elades 200–300 aastat vanaks, harva isegi kauem.
Kuusk on varjutaluv puu. Noorena võib ta aastakümneid kasvada teiste puude, näiteks kaasiku varjus, oodates oma võimalust. Kui tekib valguseaken, alustab ta kiiret kasvu valguse poole. Kuusk armastab viljakaid ja niiskemaid muldasid ning ei talu põuda. Aja jooksul kujundab ta enda ümber spetsiifilise keskkonna – kuusiku. Tema tihe võra laseb läbi vähe valgust, mistõttu on kuusemetsa alustaimestik hõre, peamiselt samblad, sõnajalad ja mustikad. Maha langenud okkad teevad pinnase happeliseks, mis sobib vähestele taimedele. Nii valitsebki kuusk oma metsas, luues endale sobivad tingimused.
Kuuse õied ja viljad
Kuigi me ei räägi kuuse puhul õitest samas mõttes nagu õunapuul, on tema kevadine “õitsemine” ehk käbimine üks metsa põnevamaid ja peenemaid vaatemänge. See protsess on geniaalne kohastumus tuulega tolmlemiseks, mis tagab liigi püsimajäämise ja leviku.
Kuusk “õitseb” tavaliselt mais või juuni alguses, umbes samal ajal, kui kased lehte lähevad. See on periood, mil looduses on palju tuuliseid päevi, mis on tolmlemiseks ideaalsed. Kuusk on ühekojaline puu, mis tähendab, et nii isas- kui ka emasõisikud ehk käbid kasvavad ühel ja samal puul, kuid nad on selgelt erinevad nii välimuselt kui ka asukohalt.
Isaskäbid on väikesed, vaid paari sentimeetri pikkused, punakad või kollakad ja pehmed. Nad kasvavad tihedate rühmadena eelmise aasta võrsete keskel, justkui väikesed marjad okste vahel. Nende ainus ülesanne on toota tohutul hulgal kerget, kollast õietolmu. Kui isaskäbid on oma töö teinud, kuivavad nad ära ja langevad puult maha.
Emaskäbid on kuuse tulevased suured käbid algstaadiumis. Nad on alguses väikesed, umbes 2–4 cm pikkused, ja seisavad noore võrse tipus püsti nagu väikesed punased või lillad küünlad. Nad on veidi kleepuvad, et tuulega lendav õietolm nende külge paremini kinni jääks. Just nende asukoht oksa tipus on strateegiline – sinna pääseb tuul kõige paremini ligi.
Pärast edukat tolmlemist, kui õietolm on jõudnud emaskäbi soomuste vahele, toimub viljastumine. Käbide valmimine on aastane protsess. Pärast tolmlemist hakkab väike püstine emaskäbi kiiresti kasvama. Suve jooksul muutub ta roheliseks, paindub allapoole ja hakkab rippuma, saavutades sügiseks oma täissuuruse, olles 10–15 cm pikkune. Kuid seemned selle sees ei ole veel valmis. Käbi puitub, muutub pruuniks ja tema soomused on tihedalt suletud, kaitstes väärtuslikku seemnesaaki talviste külmade eest. Kuid mais tolmelnud käbi on oma seemneid valmis levitama alles järgmise aasta kevadel ehk siis aasta hiljem.
Seemnete levitamiseks valib kuusk targa aja – hilistalve ja varakevade (veebruar-aprill). Sel ajal on sageli päikeselised ja kuivad ilmad, mis panevad käbisoomused avanema. Lisaks on maapinnal sageli veel paks lumekoorik, mida mööda tuul saab kergeid seemneid kaugele, isegi sadade meetrite kaugusele kanda. Pärast seemnete vabanemist langeb tühi käbi tervikuna puult maha.
Kuuse seeme ise on väike, tumepruun ja tilgakujuline. Tema küljes on aga suur ja kerge lennutiib, mis on seemnest endast mitu korda suurem. See tiib toimib nagu propeller või tiivik, pannes seemne tuules pöörlema ja aeglaselt liuglema, mis aitab tal võimalikult kaugele lennata.
Puit ja vaik
Kuusepuit on üks Eesti olulisemaid ja enim kasutatavaid puitmaterjale. See on kerge, pehme, kuid samas sitke ja tugev.
Sellest on ehitatud põlvkondade jagu maju, talasid, laudu ja põrandaid.
Kuusk on peamine tooraine paberi ja tselluloosi tootmisel.
Kõige kvaliteetsemast, tihedate ja ühtlaste aastarõngastega kuusepuidust valmistatakse viiulite, kitarride ja klaverite kõlalaudu. Sellist puitu nimetatakse kõlakuuseks.
Vaik on aga kuuse apteek ja kaitsevahend. Kui puu koor saab viga, eritab kuusk vaiku, mis katab haava ja kaitseb seda haigustekitajate eest. Inimesed on ammustest aegadest osanud vaigu raviomadusi hinnata. See on looduse oma antiseptik ja plaaster. Sellest on valmistatud salve haavade ja nahahaiguste raviks, seda on kasutatud paatide ja tünnide tihendamiseks ning isegi närimiseks. Oled proovinud?
Kuusk Eesti rahvausundis
Enne kristluse tulekut oli kuusk, sarnaselt tamme ja pärnaga, eestlaste jaoks püha puu. Ta oli sageli hiiepuu, mida seostati naiselikkuse, viljakuse ja kaitsva jõuga. Kuuseoksi kasutati rituaalides – pulmas toodi need tuppa õnne märgiks, matustel märgiti nendega teed kalmistule. Usuti, et kuuseoksad kaitsevad kodu kurja silma ja haiguste eest.
Tänapäeval tunneme kuuske peamiselt jõulupuuna. See traditsioon on küll germaani päritolu, kuid on meie kultuuris sügavalt juurdunud. Jõulukuusk on sümbol valgusele ja elujõule, mis tuuakse tuppa kõige pimedamal ajal aastas, meenutades meile looduse igavest ringkäiku ja uue kevade ootust.
