Igal puul on oma lugu. Kui metsas oleks süda, siis oleks see kahtlemata harilik pärn (Tilia cordata). Ei pea olema botaanik, et pärn ära tunda. Piisab, kui märkad kevadel tema südamekujulisi lehti ja suvel tunda mesist aroomi.
Kuidas pärna ära tunda?
Pärna tunneb eksimatult ära tema lehtede, õite ja viljade järgi. Tema leht on tema kuulsaim tunnus – see on viltuselt südajas, terava tipuga ja peensaagja servaga. Kui lehte lähemalt uurida, võib selle alumisel küljel, leheroodude hargnemiskohtades, märgata väikeseid roostepunaseid karvatutikesi.
Juuni lõpus ja juulikuus mattub pärn aga lõhnavasse õitemerre. Väikesed kollakasvalged õied ripuvad kobarates, kuid nende kõige iseloomulikum osa on pikk, keelekujuline ja heleroheline kandeleht, mille külge õisik on justkui kinni kasvanud. See on pärna eksimatu tunnus. Nende õite magus ja meelitav aroom täidab suveõhu ja on mesilastele vastupandamatu – hea pärnaõiemesi on kõrgelt hinnatud. Nendest õitest ja kandelehtedest valmistatakse ka kuulsat rahustavat ja külmetust leevendavat pärnaõieteed. Heal aastal saab ühelt pärnalt kuni 12 kilo mett.
Viljad ja seemned
Sügiseks arenevad õitest väikesed, kõvad ja ümarad pähklikesed. Tuulega levimiseks on pärnal geniaalne abimees – see sama kandeleht, mis õitsemise ajal oli õisiku aluseks, kuivab nüüd ära ja muutub justkui purjekeseks, aidates tuulel seemneid emapuust kaugemale kanda.
Erinevalt paljudest teistest puudest ei kiirusta pärn kõiki oma seemneid sügisel laiali saatma. Paljud seemnekobarad jäävad visalt oksa külge rippuma ja see teeb pärna talvel kergesti äratuntavaks. Nii kasutab pärn ära nii sügisesed kui ka talvised tuuled, et tagada oma järeltulijatele parim võimalik stardipositsioon uueks eluks.
Talvised tunnused
Ka talvel on pärna üsna lihtne ära tunda, kui tead, mida otsida. Tema pungad on väikesed, ümarad, läikivad ja sageli punakad või punakaspruunid, justkui väikesed punased tilgad oksal. Erinevalt paljudest teistest puudest on pärna pungal näha vaid kaks, harva kolm punga soomust.
Noore pärna koor on sile ja tumehall. Vananedes ei muutu see sügavalt lõheliseks nagu tammel, vaid sellele tekib tihe, peente ja madalate püstiste vagude võrgustik, mis annab talle elegantse triibulise ilme. Pärna võra on sageli tihe, lai ja kuplikujuline, paljude peenikeste okstega.
Eluviis ja kasv
Harilik pärn on väga pikaealine puu. Ta võib sirguda kuni 30 meetri kõrguseks ja elada sageli 400–500 aastat vanaks, mõned isendid isegi kauem. Ta armastab viljakaid ja niiskemaid muldasid ning on noorena üsna varjutaluv, mis tähendab, et ta suudab edukalt kasvada teiste puude varjus, oodates oma aega. See teeb temast olulise liigi meie salumetsades.
Puit ja kasutus
Pärna puit on kerge, pehme, ühtlase süüga ja ei aja pinde. Just nende omaduste tõttu on see olnud läbi aegade parim materjal nikerdamiseks ja voolimiseks. Sellest on valmistatud nii pühakute kujusid kirikutesse kui ka praktilisi esemeid nagu kausse, lusikaid ja võitoose, sest see ei andnud toidule kõrvalmaitset. Tänapäeval hinnatakse seda endiselt puunikerdajate seas ja sellest valmistatakse ka joonistussütt.
Kuid pärna kõige olulisem materjal vanasti oli tema niin. See on koorealune kiud, millest punuti vastupidavaid köisi, matte, kotte ja isegi jalanõusid – kuulsaid viiskusid. Pärn oli sõna otseses mõttes puu, mis pakkus meie esivanematele nii nõud kui ka jalanõud. Tänapäeval on pärna peamine kasutusala seotud tema õitega – peale mee ka pärnaõietee, mis on asendamatu abimees külmetuse ja unetuse vastu.
Pärn Eesti Rahvausundis
Eesti rahvausus oli pärn püha puu, mida seostati naiselikkuse, armastuse, viljakuse ja koduga. Erinevalt tammest, mida peeti mehelikuks ja vägevaks Taara puuks, oli pärn pigem naiselik, kaitsev ja leebe jumaluste asupaik. Teda istutati sageli taluõuedele ja pühapaikadesse, uskudes, et pärn kaitseb kodu välgu ja kurja eest ning toob perre õnne. Paljude külade keskel kasvas suur ja vana külapärn, mille all peeti nõu, tantsiti ja tähistati pühi. See oli kogukonna süda, mis sidus inimesi nii omavahel kui ka loodusega.
