Harilik pihlakas on kahtlemata metsa hea haldjas ja kodu kaitsja. Ta ei ole suur ja võimas puu, vaid pigem tagasihoidlik ja graatsiline ning kasvab nii metsaservas, taluõues kui ka linnapargis.
Sulgjad lehed ja punased marjad
Pihlaka tunneb eksimatult ära tema lehtede ja viljade järgi. Sarnaselt saarepuule on ka pihlakal liitlehed, mis koosnevad paljudest väikestest lehekestest, andes puule õhulise ja pitsilise välimuse. Erinevalt saare tugevast ja tumedast lehest on pihlaka oma aga palju väiksem, õrnem ja tumedam ning servast teravalt saagjas. Pihlaka suurim uhkus ja kuulsaim tunnus on aga tema viljad. Suve lõpus ja sügisel painduvad oksad suurte, raskete kobarate all, mis on täis eredaid, leekivpunaseid pihlakamarju. Need marjad on metsaelanike, eriti lindude nagu rästad ja siidisabad, jaoks elutähtis toiduallikas, mis aitab neil talveks valmistuda.
Talvised tunnused – karvane pung ja sile koor
Ka talvel, ilma lehtede ja marjadeta, ei kaota pihlakas oma iseloomu ning teda on üsna lihtne ära tunda. Tema parim talvine tunnus on pungad, mis on suured, koonilised ja kaetud tiheda, hallika karvakihiga. Need on justkui pehmed ja soojad viltjad tutid oksa tipus, mis ootavad kannatlikult kevadet. Pihlaka koor on noorena ja ka keskealisena sile, läikiv ja hallikas, sageli heledate horisontaalsete vöötidega, ega muutu kunagi nii sügavalt lõheliseks nagu vanal tammel või männil. Kui pihlakaoksa natuke hõõruda, tunneb ka talvel pihlakale omast mõrkjat lõhna.
Eluviis ja kasv
Pihlakas on suhteliselt lühiealine puu, elades harva vanemaks kui 80–100 aastat. Ta ei kasva ka eriti kõrgeks, jäädes tavaliselt 10–15 meetri piiresse. Tema suurim tugevus on aga vähenõudlikkus. Ta suudab kasvada väga erinevates paikades, nii kuivadel nõlvadel, niisketes metsades kui ka kivistel pinnastel. Kuigi ta on valgusnõudlik, talub ta noorena ka mõningast varju ning on sageli üks esimesi puid, kes asustab raiesmikke, olles seega oluline pioneerliik.
Pihlaka kasutamine
Pihlaka puit on üllatavalt sitke, tihe ja elastne. Kuigi puu on väike, on tema puitu hinnatud just seal, kus oli vaja vastupidavust, valmistades sellest tööriistade varsi, rehapulki ja vankrite kodaraid. Inimese jaoks on pihlakamarjad toorelt süües üsna mõrud ja hapud, kuid pärast esimesi öökülmi muutub nende maitse mahedamaks. Kõige paremad on need aga töödeldult, sest pihlakamarjadest on ammustest aegadest keedetud moosi, valmistatud siirupit ja veini. Need on tõeline vitamiinipomm, eriti C-vitamiini osas, mis aitas vanasti talvel tervist hoida ja haigusi eemale peletada.
Kõige võimsam nõiapuu
Ükski teine puu Eesti rahvausus ei ole nii tihedalt seotud maagia ja kaitsmisega kui pihlakas. Teda peeti kõige võimsamaks nõiapuuks, aga seda just heas mõttes, sest ta kaitses kurja, nõiduse ja haiguste eest. Pihlakat istutati alati kodu lähedale, eriti värava juurde, et see hoiaks eemale kurjad vaimud ja halva õnne. Usuti, et sinna, kus kasvab pihlakas, ei löö välk sisse. Tuntuim vanarahva tarkus on aga ilmaennustus, mis ütleb: “Pihlakas ei kanna kahte koormat.” See tähendab, et kui puul on sügisel palju marju ehk raske marjakoorem, siis tuleb vähe lund ehk kerge lumekoorem, ja vastupidi. See oli püha puu, mida ei tohtinud ilma tungiva vajaduseta raiuda, sest tema kahjustamine tõi kaasa halba õnne.
