Harilik sarapuu (Corylus avellana) on metsa tagasihoidlik varahoidja ja kevade esimene kuulutaja. Ta ei pürgi kunagi kõrgustesse ega võistle suuruses, vaid pakub kannatlikult oma ande metsa alumises vööndis.
Pähkel ja pehme leht
Sarapuu tunneb suvel kergesti ära tema suurte, pehmete ja isegi natuke karvaste lehtede järgi. Need on südaja alusega, ümara kujuga ja terava tipuga ning neid on lausa mõnus katsuda. Kuid tema tõeline firmamärk on muidugi vili – sarapuupähkel. See maitsev ja toitainerikas vili on peidus rohelises, narmendavas ja lehtjas kattes, mida nimetatakse lüdiks.
Sarapuu õitsemine
Ammu enne, kui esimesed sinililled oma pead mullast välja pistavad, õitseb sarapuu. See võib soojal talvel olla juba veebruari lõpus, aga pigem rohkem märtsis. See on üks esimesi märke talve taandumisest ja mina otsin sarapuu õisi igal kevadel suure õhinaga.
Miks nii vara?
Sarapuu on tuultolmleja ja kasvult ka üsna madal, tal pole ka värvilisi õisi ega maitsvat nektarit. Tema eesmärk on usaldada oma tolm tuule hoolde. Lehtede puudumine tagab, et tuul pääseb vabalt läbi okste liikuma ja kerge õietolm saab takistusteta kanduda ühelt põõsalt teisele. Kui lehed oleksid ees, jääks suurem osa väärtuslikust tolmust lihtsalt kinni.
Sarapuu õitsemise juures on kõige põnevam see, et tal on kahte tüüpi õisi ja need on välimuselt täiesti erinevad.
Isasõied (urvad) on need pikad, kollased ja rippuvad “ripatsid”, mida kõik märkavad. Tegelikult arenevad need välja juba eelmisel sügisel ja ripuvad okstel terve talve väikeste pruunikate “vorstikestena”. Kevadpäikese käes venivad need pikaks, muutuvad pehmeks ja kollaseks ning vabastavad tuulde tohutul hulgal kerget õietolmu.
Et sarapuu emasõisi näha, peab minema põõsale päris lähedale ja uurima oksi väga tähelepanelikult. Emasõied on imepisikesed, meenutades tavalist punga. Kuid nende tipust piiluvad välja imepisikesed, erepunased ja niiditaolised tutikesed. Seda peab oskama märgata.
Räägime pähklitest. Miks igal aastal pähkleid ei saa?
Kuigi sarapuu õitseb igal aastal, ei tähenda see alati head pähklisaaki. Sellel on süüdi peamiselt on ilm. Kuna sarapuu õitseb väga vara, on külm veel üsna tavaline. Imepisikesed ja õrnad punased emasõied on äärmiselt tundlikud hiliste kevadiste öökülmade suhtes. Üksainus külm öö õigel ajal võib need ära näpistada ja hävitada. Kuigi isasurvad tolmlevad edasi, ei ole enam emasõisi, mis viljastuksid, ja pähkleid sel aastal lihtsalt ei tule. See on kõige sagedasem hea saagi ebaõnnestumise põhjus.
Või kui õitsemise ajal sajab pidevalt vihma, muutub õietolm raskeks ja kleepuvaks ega lenda tuulega edasi. Ka pikaajaline tuulevaikus võib tolmlemise ebaefektiivseks muuta.
Kes on pähkli kahjurid?
Isegi kui õitsemine on edukas, ei pruugi me pähkleid saada. Mõnel aastal on pea kõik pähklid auguga ja seest tühjad. Seda teeb pähklikärsakas. See on pisike pika “nuiaga” mardikas. Emane kärsakas puurib oma pika ninaotsaga noore ja pehme pähkli sisse augu, muneb sinna ühe muna ja sulgeb augu. Munast kooruv vastne ehk “pähkliuss” sööbki ära kogu pähkli sisu. Sügiseks on vastne end august välja närinud ja mulda talvituma läinud, jättes meile vaid tühja kesta pisikese auguga.
Muidugi armastavad pähkleid ka oravad, metshiired ja linnud, eriti pähklimänsak. Nemad on aga ka sarapuu abilised, kes aitavad tal levida, peites pähkleid ja unustades nende asukoha tihti ära.
Kokkuvõttes on hea sarapuupähkli saak mitme õnneliku juhuse kokkulangemine – soe ja tuuline kevad, külmavabad ööd ning piisav hulk pähkleid, mis jäävad alles ka pärast seda, kui kärsakad ja teised metsaelanikud on oma osa saanud.
Sarapuu talvised tunnused
Ka talvel, ilma lehtede ja pähkliteta, on sarapuud väga lihtne ära tunda.
Kõige kindlam tunnus on tema kasvuvorm. Sarapuu on harva ühetüveline puu. Ta kasvab peaaegu alati mitmeharulise suure põõsana, mille siledad, pruunikashallid tüved hargnevad maapinna lähedalt.
Juba sügisel ilmuvad okstele väikesed, kõvad ja pruunikad isasurvad, mis ripuvad niimoodi terve talve.
Ja veel, sarapuu noored võrsed on ka talvel katsudes karvased. Hea valguse käes lähedalt vaadates peaks nägema, et oks on kaetud peente, lühikeste, veidi turris karvakestega.
Põõsas või puu?
Kas sarapuu on puu või põõsas? Vastus on, et ta on mõlemat. Enamasti on ta suur, kuni 10 meetri kõrguseks kasvav põõsas. Kuid heades tingimustes ja õige hooldusega võib temast kasvada ka väike, mitmeharuline puu. Sarapuu ei ole eriti pikaealine, elades tavaliselt alla 100 aasta vanuseks. Ta on küllaltki varjutaluv ja armastab viljakat mulda, mistõttu on ta tüüpiline asukas meie salumetsade ja puisniitude alusrindes.
Puit ja kasutus
Sarapuu suurim varandus on kahtlemata tema pähklid, mis on olnud oluline toidu- ja energiaallikas kiviajast saadik. Neid on söödud toorelt, röstitult ja jahvatatult. Tänapäeval tunneme me kõik sarapuupähklitest tehtud maiustusi ja pähklivõid.
Tema puit ei sobi ehituseks, kuid selle väärtus peitub sitkuses ja erakordses painduvuses. Sarapuu okstest ja peenikestest tüvedest on ammustest aegadest punutud korve, valmistatud vaadivitse, jalutuskeppe, õngeritvu ja vastupidavaid aedu. Mina olen noori sarapuutüvesid painutanud maasikapeenrale võrku toestama.
Sarapuu Eesti rahvausundis
Sarapuud on peetud maagiliseks ja tarkust kandvaks puuks. Tema kõige kuulsam maagiline kasutusala oli nõiavits ehk pildivits. Usuti, et kaheharuline sarapuuoks aitab selle omanikul leida maa seest veesooni, peidetud aardeid ja isegi kadunud inimesi või loomi. See oli justkui “antenn” peidetud teadmiste ja varade leidmiseks. Lisaks seostati sarapuud tänu tema rikkalikule pähklisaagile alati viljakuse, külluse ja hea õnnega.
