Harilik Tamm – metsa kuningas
Kui metsas oleks kuningriik, oleks selle kuningas väärikas ja võimas harilik tamm (Quercus robur). Ta ei ole metsa edev artist nagu vaher ega sirgeselgne töömees nagu saar. Tamm on kuningas, kelle autoriteet ei tule kiirest kasvust ega kirevatest lehtedest, vaid toorest jõust, uskumatust vastupidavusest ja ajast endast.
Ikooniline leht ja toitvad tõrud
Tamme tunneb ära iga laps. Tema leht on sügavalt ja ümaralt hõlmine, justkui lainetava servaga. See on lihtne, kuid samas eksimatult jõuline kuju – Eesti looduse ja püsivuse sümbol. Erinevalt paljudest teistest puudest on tammelehe roots väga lühike, leht justkui kasvaks otse oksa küljest.
Seda lehte kasutatakse paljudel vappidel ja märkidel, kui on vaja rõhutad jõudu ja vastupidavust, pikaealisust ja tarkust. Näiteks Eesti riigivapi ümber on tammeoksad või Kaitseliidu embleemil on kotkas, kes hoiab küüniste vahel mõõka ja kilpi, ning just sellel kilbil on kujutatud kolme tammelehega oksa.
Tamme lehtede elutsükkel on tihedalt seotud puu kuningliku ja ettevaatliku iseloomuga. Erinevalt paljudest teistest puudest, ei kiirusta tamm kunagi – ei kevadel ärgates ega sügisel uinudes.
Tamm on üks viimaseid puid, kes Eestis kevadel lehte läheb. Kui kased on ammu hiirekõrvus ja vahtrad oma suuri lehti lahti rullivad, seisab tamm sageli veel täiesti raagus. Lehtima hakkab ta alles mai lõpus või isegi juuni alguses, kui ilmad on kindlalt soojad ja hiliste öökülmade oht on peaaegu möödas.
See on tark strateegia. Suurte ja keeruliste lehtede kasvatamine nõuab puult tohutult energiat. Kui varajane öökülm need värsked lehed ära näpistaks, oleks see puule suur kaotus, millest taastumine võtaks kaua aega. Tamm, olles pikaealine ja strateegiline, lihtsalt ei riski. Ta ootab, kuni on täiesti kindel, et suvi on kohal, ja alles siis investeerib oma energia lehestiku kasvatamisse.
Tamm on üks viimaseid puid, kes sügisel oma lehed langetab. Sageli jäävad pruuniks ja nahkjaks muutunud lehed puule külge veel tükiks ajaks pärast esimest lund, rippudes okstel veel detsembriski. Tamme sügisvärv ei ole kuigi kirgas, tamme lehed muutuvad kollakaspruuniks ja seejärel kuivavad otse oksa külge.
Oled kindlasti märganud, et eriti noored tammed hoiavad oma kuivanud, pruunid lehed terve talve küljes ja langetavad need alles kevadel, vahetult enne uute pungade puhkemist. Miks, ei ole täpselt teada. Võib arvata, et kuivanud lehed moodustavad tiheda katte noorte okste ja pungade ümber. See kaitseb õrnu pungi talviste kuivatavate tuulte ja karmi pakase eest. Või on see kaitse loomade eest. Kuivad, krõbisevad ja toitainevaesed lehed ei ole eriti isuäratavad. Need võivad heidutada hirvi ja teisi loomi, kes muidu näksiksid talvel puu noori ja toitainerikkaid võrseid ja pungi.
Tamme viljad on tammetõrud. Need on pähklid, mis istuvad omapärases karedas kausikeses ehk lüdis. Tõrud ripuvad pikkade varte otsas, mis ongi meie hariliku tamme üks olulisemaid tunnuseid. Tammetõrud on metsaelanike, eriti metssigade, oravate ja pasknääride, jaoks ülioluline ja toitainerikas sügisene toiduallikas. Pasknäär on seejuures tamme parim sõber ja aednik, kes peidab tuhandeid tõrusid talvevarudeks, kuid unustab pooled neist üles otsida, pannes nii aluse uutele tammikutele.
Talvised tunnused: jõuline skelett ja väga kortsus koor
Tamme siluett on võimas ja laialivalguv. Oksad on jämedad, looklevad ja sõlmelised, justkui musklis käed, mis on valmis vastu astuma igale tormile.
Noore tamme koor on sile ja läikiv, kuid vananedes muutub see puu elatud aastate kroonikaks. Vana tamme koor on sügavalt, peaaegu dramaatiliselt lõheline, tumehall ja krobeline. See paks ja kortsuline korp on nagu kaitserüü, mis kaitseb puud nii tule kui ka kahjurite eest.
Tamme pungad on samuti iseloomulikud. Need on ümarad, pruunikad ja mitme soomusega kaetud. Erinevalt vahtrast ja saarest ei asu need paarikaupa, vaid on koondunud tihedasse kobarasse oksa tippu. See on kindel märk, mille järgi tamme talvel ära tunda.
Eluviis ja kasv
Tamm on meie metsade üks pikaealisemaid ja võimsamaid puid. Ta võib sirguda kuni 40 meetri kõrguseks ja elada uskumatult vanaks – üle 1000 aasta. Eesti kuulsaim, Tamme-Lauri tamm, on ligi 700-aastane.
Oma pika eluea nimel on tamm valinud aeglase kasvustrateegia. Ta ei kiirusta kõrgusesse, vaid investeerib esimesed aastakümned võimsa juurestiku arendamisse. Tamm kasvatab sügavale maasse tugeva peajuure, mis ankurdab ta kindlalt pinnasesse ja teeb ta ülimalt tormikindlaks. Ta on valgusnõudlik puu ja vajab oma laia võra arendamiseks palju ruumi. Varjus kiratseb ta kiiresti.
Puit
Tammepuit on puidu kuningas – erakordselt tugev, raske, tihe ja tänu kõrgele parkainete sisaldusele väga vastupidav mädanemisele ja kahjuritele. See on materjal, mis on mõeldud kestma sajandeid. Tammepuidust on ajaloo vältel valmistatud kõige vastupidavamaid ja väärtuslikumaid esemeid:
- Laevad, eriti sõjalaevad
- Kindluste ja losside kandetalad
- Kvaliteetne mööbel ja parkett
- Vaadid veini ja viski laagerdamiseks, mis annavad joogile iseloomuliku maitse
Tamm kui elupaik ja tamme vaenlased
Tamm on Eesti looduses tõeline elurikkuse keskus. Ükski teine puu ei paku kodu ja toitu nii paljudele teistele liikidele. Ühelt vanalt tammelt võib leida sadu putukaliike, kümneid sambliku- ja samblaliike ning seeni. See teeb temast ka paljude “kahjurite” sihtmärgi. Tammelehtedest toituvad paljud liblikaröövikud (nt tammemähkur, külmavaksik), kes võivad puu mõnel aastal lausa raagu süüa. Tamme koore all elavad üraskid (tamme-metsaürask) ja siklased. Samuti kimbutab teda sageli seenhaigus tamme-jahukaste, mis katab lehed valkja kirmega. Kuid tamm on tugev ja elab need rünnakud tavaliselt üle, pakkudes samal ajal toiduahelale rikkalikult kaetud lauda.
Tamm Eesti rahvausundis
Eestlaste jaoks on tamm alati olnud enam kui lihtsalt puu. Ta oli kõige püham puu, hiiepuu, jumalate elupaik ja värav vaimude maailma. Suured ja vanad tammed olid sageli pühapaikade keskpunktiks, kus peeti nõu, toodi ohvreid ja paluti jumalatelt (näiteks Taaralt või Ukult) õnnistust. Püha tamme raiumine oli suurim patt, mis võis kaasa tuua karistuse. Tamm sümboliseeris jõudu, pikaealisust, vankumatust ja sidet esivanematega. See sügav austus on meie kultuurimällu juurdunud tänaseni.
