Kui haab on metsa rahutu hing ja tamm väärikas kuningas, siis harilik vaher (Acer platanoides) on kahtlemata metsa aristokraat. Ta ei pea oma silma jäämise eest võitlema lärmakalt, vaid võidab poolehoiu oma stiili, väärikuse ja vaieldamatu sarmiga.
Firmamärk: viie sõrmega käsi
Vahtra tuntuim visiitkaart, on tema leht. Suur, viie terava tipuga hõlmine leht on justkui avatud käsi, mis sirutub tervituseks. See on nii ikooniline, et kanadalased kasutavad seda näiteks oma lipul. Jaapani linna Gosho lipul on silmatorkav roheline vahtraleht. See näitab, et vaher on ka Aasia kultuuriruumis hinnatud sümbol.
Üks tore nipp vahtra äratundmiseks on murda leheroots. Kui sealt immitseb valget piimjat vedelikku, on tegu kindlalt vahtraga. Sellist piima teistel sarnaste lehtedega puudel pole.
Sügisene värvidemäng
Paljud puud lepivad sügisel tagasihoidliku kollase või pruuni kuuega. Vahtra lehestik muutub aga septembris-oktoobris leekivpunaseks, säravoranžiks ja kuldkollaseks, luues hingematva vaatepildi. Miks see nii on?
Seda põhjustavad karotinoidid, mis on nimetuse saanud porgandi järgi, kus leidub karotinoide eriti palju. Karotinoidid on kollakat, oranžikat ja punakat värvi. Porgand on punane kogu aeg, aga vahtralehtedes jäävad muud värvid suvel rohelise klorofülli varju. Sügisel laguneb klorofüll ära ja leherakkudes, täpsemalt plastiidides olevaid karotinoide ei varja enam miski.
Veel tekib sügisel leherootsu ja oksa vahele korgikiht. Lehes toodetud suhkrud ei pääse enam puusse tagasi ja jäävad lehte lõksu. Kui neile suhkrutele paistavad peale päikeselised päevad ja järgnevad jahedad ööd, sünteesitakse lehtedes uued pigmendid, antotsüaanid, mis värvivadki lehed punaseks ja lillaks. Seega, mida päikeselisem on sügise algus, seda uhkema ja punasema pidžaama vaher endale enne talveunne suikumist selga paneb. Antotsüaniidide teket võib mõjutada ka põud, õhusaaste või puu vigastus, seega võivad puul isegi oksati olla lehed erinevat värvi.
Looduse inseneritöö – tiivuline seeme
Vahtra nutikus ei piirdu vaid keemiaga. Tema seemned, mida me tunneme hellitavalt vahtraninade või helikopteritena, on tõelised aerodünaamika ärakasutajad. Kaksik-tiibvili on disainitud nii, et puult langedes hakkab see pöörlema ümber oma raskuskeskme. See autorotatsioon tekitab tõstejõu, mis aeglustab langemist ja laseb tuulel seemne emapuust kaugele kanda. See on vahtra viis saata oma järeltulijad maailma avastama.
Kiire pilguheit ka välimusele
Vaher kasvab sirgeks ja tugevaks puuks, ulatudes kuni 30 meetri kõrgusele ja elades sageli 150–200 aasta vanuseks (heade tingimuste korral ka 250).
Vaher on noores eas kiirekasvuline. Ideaalsetes tingimustes (viljakas muld, piisavalt niiskust ja valgust) võib noor vaher kasvada kuni meeter aastas. Ta panustab kiiresti kõrgusesse, et teistest mitte maha jääda.
Vaher on väga varjutaluv, eriti noores eas. See teeb temast metsas äärmiselt eduka konkureerija. Noor vahtrapuu võib aastaid, isegi aastakümneid, kasvada teiste puude (näiteks männiku või kaasiku) tiheda võra all peaaegu täielikus varjus. Ta on justkui ooteseisundis, kasvades väga aeglaselt ja oodates oma võimalust.
Kui metsas tekib valgusele avatud laik – näiteks mõni vana puu murdub tormis maha – kasutab vaher selle võimaluse kohe ära. Ta hakkab valguse poole kiiresti üles kasvama ja täidab tühimiku. Tänu sellele omadusele suudab vaher edukalt sisse imbuda juba väljakujunenud metsa ja selle aja jooksul endale sobivaks kujundada.
Vaher õitseb mais ja on putuktolmleja. Olles üks esimesi toiduallikaid mesilastele, võivad nad ühelt puult korjata kuni 10 kilo mett. Ta on pigem varane lehtija, et kasutada maksimaalselt ära meie lühikest suve.
Kuidas vaher talvel ära tunda?
Kõigepealt, astu paar sammu tagasi ja vaata puu siluetti vastu halli taevast. Erinevalt paljudest teistest puudest on vahtra võra sageli silmatorkavalt korrapärane ja ümar. Eriti pargis või lagedal kasvavatel puudel on see laialivalguv ja kuplikujuline.
Aga tema kindlaim tunnus on peidus okste paigutuses. Vaher on üks väheseid meie lehtpuid, millel on vastakuti asetsevad oksad ja pungad. See tähendab, et oksad kasvavad tüvest välja paarikaupa, otse teineteise vastast. See korrapärane, justkui redelit meenutav muster on eriti hästi näha noorematel okstel. See annab kogu puu “skeletile” organiseeritud ja sümmeetrilise ilme, mis eristab teda näiteks tammest või kasest, mille oksad on vaheldumisi.
Noore vahtra koor on sile, hallikaspruun ja kergelt läikiv. See meenutab nooruse pingul nahka.
Vananedes ei muutu koor sügavalt lõheliseks ja rohmakaks nagu tammel. Selle asemel tekib sellele tihe, peente ja korrapäraste vertikaalsete vagude võrgustik. Need vaod on omavahel põimunud ja moodustavad justkui peene palmiku või punutise ja on selgelt äratuntav. Värvus on tumehall, vahel kergelt roheka samblakirmega.
Kui sa pole ikka veel kindel, siis mine päris lähedale ja uuri oksi. Need on erksad ja silmatorkavad. Pungad on punakad või rohekaspunased. See värv eristab neid selgelt enamiku teiste puude pruunidest või hallidest pungadest. Nagu juba mainitud, asetsevad pungad okstel vastakuti, paarikaupa. Pung on munajas, terava tipuga ja üsna suur. Oksa tipus olev tipupung on alati külgmistest pungadest suurem.
Varakevadine energiajook ja väärtuslik puit
Vaher on üks esimesi puid, kes kevadel ärkab. Enne lehtede puhkemist, kui maa on veel külmunud, hakkab tema tüves liikuma mahl, mis on täis talve jooksul kogutud suhkruid ja mineraalaineid. See on puhas energiajook, mida ka inimesed on ammustest aegadest osanud hinnata. Kuigi Eesti vahtramahl pole nii suhkrurikas kui tema Kanada sugulase oma, millest kuulsat siirupit tehakse, on see siiski maitsev kevadine jook.
Tema puit on väärislehtpuule kohaselt hinnatud – see on tugev, sitke, heleda värvusega ja kauni tekstuuriga. Sellest on valmistatud kvaliteetset mööblit, parketti, trepiastmeid ja isegi muusikariistu, näiteks viiulite ja kitarride kaelu. Kitarrikael on see pikk, peenike osa kitarrist, mis ulatub välja kitarri kerest ja mille otsas on pea pingutitega. See on pilli üks kõige olulisemaid osi.
Vaher Eesti rahvapärimuses
Lisaks praktilisele väärtusele on vahtral olnud oluline koht ka meie esivanemate uskumustes. Teda peeti heaks ja kaitsvaks puuks. Usuti, et maja lähedale istutatud vaher hoiab eemale kurja silma, nõiduse ja välgu.
Samuti seostati vahtrapuud armastuse ja truudusega. Arvati, et vaher suudab lepitada tülitsevaid abikaasasid ja tugevdada armastajate sidet. Tema elujõuline ja kaunis olemus tegi temast koduõuede ja pühapaikade hinnatud kaaslase.
Lõpetuseks
Kui sügisel niisama lehtedes sahistada ei taha, siis võid omale teha ka vahvad leheroosid
