Vaarikas on ülipopulaarne taim, selle põõsa marjad on väga maitsvad ja ka tervislikud. Kuna ma ei oska teaduslikku teksti maitsekalt edasi anda, siis panen info vaarika kohta kirja lihtsalt punktidena. Infosse tasub siiski suhtuda kriitiliselt, sest algmaterjal on kogutud mitte teatmeteostest vaid internetist.
Huvitavad faktid vaarikate kohta
Harilik vaarikas on heitlehine põõsas.
Vaarikapõõsa vilja kutsutakse samuti vaarikaks.
Botaaniliselt ei ole vaarika vili mari, vaid koguvili, see tähendab et see koosneb paljudest pisikestest kokkukasvanud viljadest ja igal viljal on oma seeme.
Vaarikad võivad olla värvitud mis tahes punase varjundiga, alates kahvaturoosast kuni sügava burgundiani. Mõnede kultuursortide marjad on kollased, mõned valged või mustjad.
Vaarikaõied meeldivad mesilastele. Vaarikanektarit koguvad mesilased suurendavad põõsaste saaki 60-100%. Vaarika õis on suunaga alla, nii et putukad saavad neist süüa ka siis, kui sajab.
Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga on kaks aastat, teisel aastal vars viljub ja seejärel kuivab.
Vaarikapõõsa kõrgus on 1-1,5 meetrit.
Harilik vaarikas kasvab kõikjal: metsades, raiesmikel, metsaservades, väludel, võsastikes, teede ääres.
Vaarikas õitseb mais-juunis, viljad valmivad juulis, augustis.
Vaarikat kasvatatakse ka kultuurtaimena. Aedvaarika mari on suurem, metsvaarika oma väiksem, aromaatsem, sisaldab vähem vett ja on ka suuremate raviomadustega.
Esimest korda on mainitud vaarikapõõsaid 3 sajandil eKr Kreeta saarel. Legendi järgi otsustas nümf vaarikatega toita väikest Zeusi, kes nuttis nii valjult, et Olümpose jumalad ei kuulnud üksteist. Vaarika mari oli too aeg veel valge. Marju korjates rebis ta käed verre okastega katki, peale mida ongi vaarikad punase.
Vaarikad sisaldavad kuni 11% suhkruid, eeterlikke õlisid, A-, B-, C-vitamiini, orgaanilisi happeid ja isegi alkohole (viinhape, fenüületüül ja isoamüül).
Vaarikaseemned sisaldavad umbes 22% rasvaõli, vaarikaseemneõli kasutatakse kosmeetikatoodetes.
Vaarika marjad sisaldavad salitsüülhapet, seega on neil higistamaajav ja palavikku alandav toime. Selleks juuakse kuivatatud vaarikamarja, -lehe või -varreteed, süüakse kodust toormoosi või tarvitatakse vaarikasiirupit.
Vaarikamarjad on rikkad foolhappe ja raua poolest, mistõttu on need eriti kasulikud naistele (eriti rasedatele).
Vaarikat peetakse nendes sisalduva vase tõttu ka suurepäraseks antidepressandiks.
Kõige rohkem vaarikaid maailmas kasvatatakse Venemaal.
Teadlased hakkasid erinevaid vaarikasorte märkama juba 16. sajandil. Samal ajal alustati ka nende taimede kasvatamist aedades.
Vaarikas on koha leidnud ka minu plakatil Eesti marjad. Plakatiga saab lähemalt tutvuda siinsamas epoes.
Allikad: https://anydaylife.com/
Osvald Pogen, Meie Marjad
J.Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste, Eesti NSV ravimtaimed
Wikipedia ja veel üks kaotsiläinud lingiga venekeelne leht.
Foto: Pille Väljataga
