Autor: Pille Väljataga

Harilik sarapuu (Corylus avellana) on metsa tagasihoidlik varahoidja ja kevade esimene kuulutaja. Ta ei pürgi kunagi kõrgustesse ega võistle suuruses, vaid pakub kannatlikult oma ande metsa alumises vööndis.

Pähkel ja pehme leht

Sarapuu tunneb suvel kergesti ära tema suurte, pehmete ja isegi natuke karvaste lehtede järgi. Need on südaja alusega, ümara kujuga ja terava tipuga ning neid on lausa mõnus katsuda. Kuid tema tõeline firmamärk on muidugi vili – sarapuupähkel. See maitsev ja toitainerikas vili on peidus rohelises, narmendavas ja lehtjas kattes, mida nimetatakse lüdiks.

Sarapuu õitsemine

Ammu enne, kui esimesed sinililled oma pead mullast välja pistavad, õitseb sarapuu. See võib soojal talvel olla juba veebruari lõpus, aga pigem rohkem märtsis. See on üks esimesi märke talve taandumisest ja mina otsin sarapuu õisi igal kevadel suure õhinaga.

Miks nii vara?

Sarapuu on tuultolmleja ja kasvult ka üsna madal, tal pole ka värvilisi õisi ega maitsvat nektarit. Tema eesmärk on usaldada oma tolm tuule hoolde. Lehtede puudumine tagab, et tuul pääseb vabalt läbi okste liikuma ja kerge õietolm saab takistusteta kanduda ühelt põõsalt teisele. Kui lehed oleksid ees, jääks suurem osa väärtuslikust tolmust lihtsalt kinni.

Sarapuu õitsemise juures on kõige põnevam see, et tal on kahte tüüpi õisi ja need on välimuselt täiesti erinevad.

Isasõied (urvad) on need pikad, kollased ja rippuvad “ripatsid”, mida kõik märkavad. Tegelikult arenevad need välja juba eelmisel sügisel ja ripuvad okstel terve talve väikeste pruunikate “vorstikestena”. Kevadpäikese käes venivad need pikaks, muutuvad pehmeks ja kollaseks ning vabastavad tuulde tohutul hulgal kerget õietolmu.

Et sarapuu emasõisi näha, peab minema põõsale päris lähedale ja uurima oksi väga tähelepanelikult. Emasõied on imepisikesed, meenutades tavalist punga. Kuid nende tipust piiluvad välja imepisikesed, erepunased ja niiditaolised tutikesed. Seda peab oskama märgata.

Räägime pähklitest. Miks igal aastal pähkleid ei saa?

Kuigi sarapuu õitseb igal aastal, ei tähenda see alati head pähklisaaki. Sellel on süüdi peamiselt on ilm. Kuna sarapuu õitseb väga vara, on külm veel üsna tavaline. Imepisikesed ja õrnad punased emasõied on äärmiselt tundlikud hiliste kevadiste öökülmade suhtes. Üksainus külm öö õigel ajal võib need ära näpistada ja hävitada. Kuigi isasurvad tolmlevad edasi, ei ole enam emasõisi, mis viljastuksid, ja pähkleid sel aastal lihtsalt ei tule. See on kõige sagedasem hea saagi ebaõnnestumise põhjus.

Või kui õitsemise ajal sajab pidevalt vihma, muutub õietolm raskeks ja kleepuvaks ega lenda tuulega edasi. Ka pikaajaline tuulevaikus võib tolmlemise ebaefektiivseks muuta.

Kes on pähkli kahjurid?

Isegi kui õitsemine on edukas, ei pruugi me pähkleid saada. Mõnel aastal on pea kõik pähklid auguga ja seest tühjad. Seda teeb pähklikärsakas. See on pisike pika “nuiaga” mardikas. Emane kärsakas puurib oma pika ninaotsaga noore ja pehme pähkli sisse augu, muneb sinna ühe muna ja sulgeb augu. Munast kooruv vastne ehk “pähkliuss” sööbki ära kogu pähkli sisu. Sügiseks on vastne end august välja närinud ja mulda talvituma läinud, jättes meile vaid tühja kesta pisikese auguga.

Muidugi armastavad pähkleid ka oravad, metshiired ja linnud, eriti pähklimänsak. Nemad on aga ka sarapuu abilised, kes aitavad tal levida, peites pähkleid ja unustades nende asukoha tihti ära.

Kokkuvõttes on hea sarapuupähkli saak mitme õnneliku juhuse kokkulangemine – soe ja tuuline kevad, külmavabad ööd ning piisav hulk pähkleid, mis jäävad alles ka pärast seda, kui kärsakad ja teised metsaelanikud on oma osa saanud.

Sarapuu talvised tunnused

Ka talvel, ilma lehtede ja pähkliteta, on sarapuud väga lihtne ära tunda.

Kõige kindlam tunnus on tema kasvuvorm. Sarapuu on harva ühetüveline puu. Ta kasvab peaaegu alati mitmeharulise suure põõsana, mille siledad, pruunikashallid tüved hargnevad maapinna lähedalt.

Juba sügisel ilmuvad okstele väikesed, kõvad ja pruunikad  isasurvad, mis ripuvad niimoodi terve talve.

Ja veel, sarapuu noored võrsed on ka talvel katsudes karvased. Hea valguse käes lähedalt vaadates peaks nägema, et oks on kaetud peente, lühikeste, veidi turris karvakestega.

Põõsas või puu?

Kas sarapuu on puu või põõsas? Vastus on, et ta on mõlemat. Enamasti on ta suur, kuni 10 meetri kõrguseks kasvav põõsas. Kuid heades tingimustes ja õige hooldusega võib temast kasvada ka väike, mitmeharuline puu. Sarapuu ei ole eriti pikaealine, elades tavaliselt alla 100 aasta vanuseks. Ta on küllaltki varjutaluv ja armastab viljakat mulda, mistõttu on ta tüüpiline asukas meie salumetsade ja puisniitude alusrindes.

Puit ja kasutus

Sarapuu suurim varandus on kahtlemata tema pähklid, mis on olnud oluline toidu- ja energiaallikas kiviajast saadik. Neid on söödud toorelt, röstitult ja jahvatatult. Tänapäeval tunneme me kõik sarapuupähklitest tehtud maiustusi ja pähklivõid.

Tema puit ei sobi ehituseks, kuid selle väärtus peitub sitkuses ja erakordses painduvuses. Sarapuu okstest ja peenikestest tüvedest on ammustest aegadest punutud korve, valmistatud vaadivitse, jalutuskeppe, õngeritvu ja vastupidavaid aedu. Mina olen noori sarapuutüvesid painutanud maasikapeenrale võrku toestama.

Sarapuu Eesti rahvausundis

Sarapuud on peetud maagiliseks ja tarkust kandvaks puuks. Tema kõige kuulsam maagiline kasutusala oli nõiavits ehk pildivits. Usuti, et kaheharuline sarapuuoks aitab selle omanikul leida maa seest veesooni, peidetud aardeid ja isegi kadunud inimesi või loomi. See oli justkui “antenn” peidetud teadmiste ja varade leidmiseks. Lisaks seostati sarapuud tänu tema rikkalikule pähklisaagile alati viljakuse, külluse ja hea õnnega.

Haab on puu, mis tuntakse ära juba kaugelt, mitte alati välimuse, vaid ka tuuletul päeval värisevate lehtede järgi. Tema lehtede väsimatu värin on andnud eesti keelde ütluse “väriseb nagu haavaleht”. See pealtnäha närviline ja habras puu on tegelikult hoopis põnevam.

Miks ta väriseb? 

Haavalehe lakkamatu liikumise saladus peitub selle anatoomias. Kui enamikul puudel on leheroots, mis hoiab lehelaba oksa küljes, ümmargune ja jäik, siis haaval on see pikk ja külgedelt lapik. See omapärane ehitus muudab lehe äärmiselt ebastabiilseks, pannes selle liikuma ka kõige õrnema tuule liikumise käes.

Tegelikult on sellel ka praktiline eesmärk. Pidev liikumine aitab lehtedel paremini valgust püüda, sest lehed ei varja üksteist ära. Samuti aitab see kaasa transpiratsioonile ehk vee aurumisele lehtedelt ning võib peletada mõningaid lehti söövaid putukaid. Nii ongi haava kuulsaim “nõrkus” tegelikult osa tema ellujäämisstrateegiast.

Kiire elu ja lühike iga

Haab on pioneerliik. „Pioneer” tähendab puude (ja üldiselt taimede) maailmas seda, et ta on esimene, kes asustab mõne uue või häiritud kasvukoha (näiteks metsapõleng, lageraie)). Suudab kiiresti ära kasutada avatud ruumi ja valguse. Ta kasvab nooruses ülimalt kiiresti, sirgudes sageli kuni 30 meetri kõrguseks, eriti heades tingimustes isegi 40-meetriseks.

Hiljem, kui tingimused muutuvad, asenduvad need aeglasemalt kasvavate pikemaealisemate varjutaluvamate liikidega. Haab on lühiealine puu. Kui tamm võib elada tuhandeaastaseks, siis haava eluiga küündib harva üle 100 aasta, enamasti jääb see 80–90 aasta piiresse. Tema pehme puit on vastuvõtlik seenhaigustele, eriti haavataelikule, mis puu seest õõnsaks muudab ja ta vananedes hapraks teeb.

Õied ja seemned

Haab õitseb väga vara, tavaliselt märtsis-aprillis, kui maapind on veel külmunud ja puud täiesti raagus. Tema õisikuid nimetatakse urbadeks. Need on pikad, rippuvad ja pehmed, meenutades natuke  pajutibusid. Noorena on nad siidised ja hallikarvased.

See varajane õitsemine enne lehtede tulekut on haava tark strateegia. Kuna ta on tuultolmleja, ei vaja ta putukate meelitamiseks erksaid värve ega magusat nektarit, ta vajab tuult. Lehtede puudumine tagab, et tuul pääseb vabalt liikuma ja õietolmu takistusteta kandma ühelt puult teisele.

Teistmoodi on veel see, et haab on kahekojaline puu. See tähendab, et isas- ja emasõied asuvad erinevatel puudel. Isasurvad on pikemad (kuni 10-15 cm), rippuvad ja täis kollakat õietolmu. Pärast oma ülesande täitmist kuivavad isasurvad ja langevad maha. Emasurvad on väiksemad, rohekamad ja tagasihoidlikumad.

Pärast viljastumist arenevad emasurvad pikaks roduks, mis on täis pisikesi rohelisi kupraid. Kui seemned on valmis, avanevad kuprad ja vabastavad tuhandeid imepisikesi seemneid. Iga seemne küljes on aga lendkarvade tutt (valge vill), mis aitab pisikesel seemnel tuulega kaugele rännata. Haavavill lendleb õhus mai lõpus-juuni algul ja tekitab justkui suvise lumesaju.

Kuidas haaba talvel ära tunda

Talvel reedab haava tema seltskondlik loomus. Haab kasvab harva üksinda. Astu metsaserva ja vaata ringi – kui näed tervet gruppi sarnase kõrguse ja jämedusega puid, oled suure tõenäosusega sattunud haavikusse.
Kui astud lähemale, märkad tema koore kahte nägu. Noore puu tüvi ja vanema puu ülemine osa on sile ja rohekashall, justkui kaetud tumedate teemandikujuliste lõvedega. Mida vanemaks haab saab, seda rohkem hakkab tema tüve alumine osa meenutama vana tamme koort – see muutub tumehalliks, paksuks ja sügavalt lõheliseks. See kontrast sileda ülemise osa ja kareda alumise osa vahel on vanadel haabadel väga silmatorkav.

Haava siluett vastu halli talvetaevast on kõrge, sirge ja sihvakas. Erinevalt laiutavast tammest on haab pigem sale ja tema oksad hoiavad tagasihoidlikult ülespoole. Ja kui lähed päris lähedale ning uurid oksi, näed, et haava pungad on piklikud, terava otsaga ja läikivalt punakaspruunid, justkui väikesed kleepuvad odaotsad.

Haavikuemand jänes ja teised “austajad”

Vanarahvas teadis rääkida, et jänes on haavikuemand. See tabav ütlus ei tähenda mitte niivõrd jänese armastust haava vastu, kuivõrd tema hävitavat mõju noortele haavikutele. Haava sile ja toitaineterikas koor on jänestele ja valgejänestele, eriti talvisel näljaajal, tõeline delikatess. Noores haavikus ringi liikudes võib näha, kuidas puutüved on justkui valgeks näritud, see ongi jäneste kätetöö, mis võib terve noore metsa kasvu pidurdada või isegi hävitada.

Kuid jänes pole ainus, kes haavast lugu peab:

• Põder ja metskits: Nemad armastavad süüa haava noori võrseid ja lehti.
• Kobras: Haab on kopra lemmiktoit ja peamine ehitusmaterjal. Kobras langetab haabu muljetavaldava kiirusega, et ehitada tamme ja süüa selle koort.
• Haavasikk: See kaunis metalse läikega mardikas on üks tõsisemaid haava puidukahjureid. Tema vastsed uuristavad puidu sisse käike, rikkudes selle väärtuse ja muutes puu haigustele vastuvõtlikumaks.
• Seenhaigused: Nagu mainitud, on haavataelik suurim süüdlane vanade haabade sisemuse hävitamisel, muutes nad seest tühjaks ja tormihellaks.

Maa-alune impeerium: haab kui üks organism

Kõige hämmastavam asi haava juures on tema paljunemisviis. Lisaks seemnetega levimisele on ta meister vegetatiivses paljunemises. Ühe haavapuu juurestik võib levida laiale alale ja anda sellest kümneid ja isegi sadu uusi võsusid. See tähendab, et terve haavik, mis pealtnäha koosneb sadadest eraldi puudest, võib tegelikult olla üksainus geneetiline organism, mille kõik osad on maa all omavahel ühenduses.

See on ka põhjus, miks haavikud sügisel tihti ühekorraga ja ühte värvi lähevad. Kuna tegu on sama isendiga, reageerib kogu koloonia muutuvatele valgus- ja temperatuuritingimustele identselt.

Haab inimese kätes: haabjast saunalavani

Haava pehme, kerge, sitke ja hästi lõhestatav puit, mis kuivades ei pragune, on olnud eestlaste jaoks sajandeid väärtuslik materjal. Temast ei ehitatud maju, kuid tehti palju muud olulist:

• Haabjas: See on ilmselt kuulsaim haavapuust ese. Ühestainsast suurest haavatüvest õõnestatud kerge ja vastupidav paat oli asendamatu liiklusvahend Eesti soistel ja jõgederohketel aladel. Soomaa haabjakultuur on kantud ka UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.
• Katusekimmud ja -laastud: Haavapuidust katus pidas hästi vastu ning oli kerge.
• Toidunõud ja tarbeesemed: Kuna haavapuit ei anna toidule kõrvalmaitset, tehti sellest kausse, lusikaid, astjaid ja leivakünasid. Samuti valmistati sellest kergeid puulabidaid.
• Tuletikud: Ka tänapäeval on haab parim materjal tuletikkude valmistamiseks, kuna see põleb ühtlaselt ja ei jäta sütt hõõguma.
• Saunalava: Haavapuit on saunalava jaoks ideaalne, sest see ei aja pinde, ei lähe tulikuumaks ega erita vaiku. Enamik Eesti saunalavadest on valmistatud just haavast.

Kui tamm on metsa vankumatu kuningas, siis harilik kuusk (Picea abies) on kahtlemata metsa vaese mehe kasukas. Ta pakub otsest varju metsas ja kaudset soojust kodus. Kuusk ei uhkusta laia võraga ega võistle sügisvärvides. Tema ilu peitub sünges ja väärikas vaikuses, teravas vaigulõhnas ja võimes pakkuda varju ning kaitset nii loomadele kui lindudele.

Kõige silmatorkavamad tunnused

Kuuse tunneb eksimatult ära tema okaste ja käbide järgi. Erinevalt männist, mille okkad on kahekaupa kimbus, kasvavad kuuse okkad üksikult otse oksa küljes. Need on lühikesed, terava tipuga ja ristlõikes neljakandilised – proovi okast sõrmede vahel veeretada, ja sa tunnedki neid kante. Just need teravad ja tihedalt asetsevad okkad annavad kuusele tema kuulsa torkiva iseloomu.

Kuuse käbid on suured, piklikud ja silindrilised. Nad ripuvad alati okstel allapoole, justkui pikad pruunid kõrvarõngad. Sügisel avanevad käbide soomused ja lasevad tiivulistel seemnetel tuulde lennata. Tühjad käbid jäävad sageli puu alla, olles oravate ja rähnide usina töö tunnistajaks. Ainult rähn jätab järele räsitud käbi, orav ainult rootsu.

Okaste eelis lehtede ees

Okkad on kuuse ja teiste okaspuude geniaalne kohastumus meie karmi kliimaga. Erinevalt laiadest lehtedest, mis talvel külmuksid ja auraksid liiga palju vett, on okkad palju säästlikumad. Nende väike pindala, paks vahakiht ja sügaval paiknevad õhulõhed aitavad vältida veekadu ajal, mil maapind on külmunud ja vett on raske kätte saada. Lisaks ei pea kuusk igal kevadel kulutama tohutut energiat uue lehestiku kasvatamiseks, vaid saab alustada fotosünteesiga kohe, kui esimesed päikesekiired seda lubavad.

Eluviis ja Kasv

Harilik kuusk on Eesti kõrgeim pärismaine puu, sirgudes sageli 40–45 meetri kõrguseks (Eesti rekord 48,6 meetrit) ja elades 200–300 aastat vanaks, harva isegi kauem.

Kuusk on varjutaluv puu. Noorena võib ta aastakümneid kasvada teiste puude, näiteks kaasiku varjus, oodates oma võimalust. Kui tekib valguseaken, alustab ta kiiret kasvu valguse poole. Kuusk armastab viljakaid ja niiskemaid muldasid ning ei talu põuda. Aja jooksul kujundab ta enda ümber spetsiifilise keskkonna – kuusiku. Tema tihe võra laseb läbi vähe valgust, mistõttu on kuusemetsa alustaimestik hõre, peamiselt samblad, sõnajalad ja mustikad. Maha langenud okkad teevad pinnase happeliseks, mis sobib vähestele taimedele. Nii valitsebki kuusk oma metsas, luues endale sobivad tingimused.

Kuuse õied ja viljad

Kuigi me ei räägi kuuse puhul õitest samas mõttes nagu õunapuul, on tema kevadine “õitsemine” ehk käbimine üks metsa põnevamaid ja peenemaid vaatemänge. See protsess on geniaalne kohastumus tuulega tolmlemiseks, mis tagab liigi püsimajäämise ja leviku.

Kuusk “õitseb” tavaliselt mais või juuni alguses, umbes samal ajal, kui kased lehte lähevad. See on periood, mil looduses on palju tuuliseid päevi, mis on tolmlemiseks ideaalsed. Kuusk on ühekojaline puu, mis tähendab, et nii isas- kui ka emasõisikud ehk käbid kasvavad ühel ja samal puul, kuid nad on selgelt erinevad nii välimuselt kui ka asukohalt.

Isaskäbid on väikesed, vaid paari sentimeetri pikkused, punakad või kollakad ja pehmed. Nad kasvavad tihedate rühmadena eelmise aasta võrsete keskel, justkui väikesed marjad okste vahel. Nende ainus ülesanne on toota tohutul hulgal kerget, kollast õietolmu. Kui isaskäbid on oma töö teinud, kuivavad nad ära ja langevad puult maha.

Emaskäbid on kuuse tulevased suured käbid algstaadiumis. Nad on alguses väikesed, umbes 2–4 cm pikkused, ja seisavad noore võrse tipus püsti nagu väikesed punased või lillad küünlad. Nad on veidi kleepuvad, et tuulega lendav õietolm nende külge paremini kinni jääks. Just nende asukoht oksa tipus on strateegiline – sinna pääseb tuul kõige paremini ligi.

Pärast edukat tolmlemist, kui õietolm on jõudnud emaskäbi soomuste vahele, toimub viljastumine. Käbide valmimine on aastane protsess. Pärast tolmlemist hakkab väike püstine emaskäbi kiiresti kasvama. Suve jooksul muutub ta roheliseks, paindub allapoole ja hakkab rippuma, saavutades sügiseks oma täissuuruse, olles 10–15 cm pikkune. Kuid seemned selle sees ei ole veel valmis. Käbi puitub, muutub pruuniks ja tema soomused on tihedalt suletud, kaitstes väärtuslikku seemnesaaki talviste külmade eest. Kuid mais tolmelnud käbi on oma seemneid valmis levitama alles järgmise aasta kevadel ehk siis aasta hiljem.

Seemnete levitamiseks valib kuusk targa aja – hilistalve ja varakevade (veebruar-aprill). Sel ajal on sageli päikeselised ja kuivad ilmad, mis panevad käbisoomused avanema. Lisaks on maapinnal sageli veel paks lumekoorik, mida mööda tuul saab kergeid seemneid kaugele, isegi sadade meetrite kaugusele kanda. Pärast seemnete vabanemist langeb tühi käbi tervikuna puult maha.

Kuuse seeme ise on väike, tumepruun ja tilgakujuline. Tema küljes on aga suur ja kerge lennutiib, mis on seemnest endast mitu korda suurem. See tiib toimib nagu propeller või tiivik, pannes seemne tuules pöörlema ja aeglaselt liuglema, mis aitab tal võimalikult kaugele lennata.

Puit ja vaik

Kuusepuit on üks Eesti olulisemaid ja enim kasutatavaid puitmaterjale. See on kerge, pehme, kuid samas sitke ja tugev.

Sellest on ehitatud põlvkondade jagu maju, talasid, laudu ja põrandaid.

Kuusk on peamine tooraine paberi ja tselluloosi tootmisel.

Kõige kvaliteetsemast, tihedate ja ühtlaste aastarõngastega kuusepuidust valmistatakse viiulite, kitarride ja klaverite kõlalaudu. Sellist puitu nimetatakse kõlakuuseks.

Vaik on aga kuuse apteek ja kaitsevahend. Kui puu koor saab viga, eritab kuusk vaiku, mis katab haava ja kaitseb seda haigustekitajate eest. Inimesed on ammustest aegadest osanud vaigu raviomadusi hinnata. See on looduse oma antiseptik ja plaaster. Sellest on valmistatud salve haavade ja nahahaiguste raviks, seda on kasutatud paatide ja tünnide tihendamiseks ning isegi närimiseks. Oled proovinud?

Kuusk Eesti rahvausundis

Enne kristluse tulekut oli kuusk, sarnaselt tamme ja pärnaga, eestlaste jaoks püha puu. Ta oli sageli hiiepuu, mida seostati naiselikkuse, viljakuse ja kaitsva jõuga. Kuuseoksi kasutati rituaalides – pulmas toodi need tuppa õnne märgiks, matustel märgiti nendega teed kalmistule. Usuti, et kuuseoksad kaitsevad kodu kurja silma ja haiguste eest.

Tänapäeval tunneme kuuske peamiselt jõulupuuna. See traditsioon on küll germaani päritolu, kuid on meie kultuuris sügavalt juurdunud. Jõulukuusk on sümbol valgusele ja elujõule, mis tuuakse tuppa kõige pimedamal ajal aastas, meenutades meile looduse igavest ringkäiku ja uue kevade ootust.

Igal puul on oma lugu. Kui metsas oleks süda, siis oleks see kahtlemata harilik pärn (Tilia cordata). Ei pea olema botaanik, et pärn ära tunda. Piisab, kui märkad kevadel tema südamekujulisi lehti ja suvel tunda mesist aroomi.

Kuidas pärna ära tunda?

Pärna tunneb eksimatult ära tema lehtede, õite ja viljade järgi. Tema leht on tema kuulsaim tunnus – see on viltuselt südajas, terava tipuga ja peensaagja servaga. Kui lehte lähemalt uurida, võib selle alumisel küljel, leheroodude hargnemiskohtades, märgata väikeseid roostepunaseid karvatutikesi.

Juuni lõpus ja juulikuus mattub pärn aga lõhnavasse õitemerre. Väikesed kollakasvalged õied ripuvad kobarates, kuid nende kõige iseloomulikum osa on pikk, keelekujuline ja heleroheline kandeleht, mille külge õisik on justkui kinni kasvanud. See on pärna eksimatu tunnus. Nende õite magus ja meelitav aroom täidab suveõhu ja on mesilastele vastupandamatu – hea pärnaõiemesi on kõrgelt hinnatud. Nendest õitest ja kandelehtedest valmistatakse ka kuulsat rahustavat ja külmetust leevendavat pärnaõieteed. Heal aastal saab ühelt pärnalt kuni 12 kilo mett.

Viljad ja seemned

Sügiseks arenevad õitest väikesed, kõvad ja ümarad pähklikesed. Tuulega levimiseks on pärnal geniaalne abimees – see sama kandeleht, mis õitsemise ajal oli õisiku aluseks, kuivab nüüd ära ja muutub justkui purjekeseks, aidates tuulel seemneid emapuust kaugemale kanda.

Erinevalt paljudest teistest puudest ei kiirusta pärn kõiki oma seemneid sügisel laiali saatma. Paljud seemnekobarad jäävad visalt oksa külge rippuma ja see teeb pärna talvel kergesti äratuntavaks. Nii kasutab pärn ära nii sügisesed kui ka talvised tuuled, et tagada oma järeltulijatele parim võimalik stardipositsioon uueks eluks.

Talvised tunnused

Ka talvel on pärna üsna lihtne ära tunda, kui tead, mida otsida. Tema pungad on väikesed, ümarad, läikivad ja sageli punakad või punakaspruunid, justkui väikesed punased tilgad oksal. Erinevalt paljudest teistest puudest on pärna pungal näha vaid kaks, harva kolm punga soomust.

Noore pärna koor on sile ja tumehall. Vananedes ei muutu see sügavalt lõheliseks nagu tammel, vaid sellele tekib tihe, peente ja madalate püstiste vagude võrgustik, mis annab talle elegantse triibulise ilme. Pärna võra on sageli tihe, lai ja kuplikujuline, paljude peenikeste okstega.

Eluviis ja kasv

Harilik pärn on väga pikaealine puu. Ta võib sirguda kuni 30 meetri kõrguseks ja elada sageli 400–500 aastat vanaks, mõned isendid isegi kauem. Ta armastab viljakaid ja niiskemaid muldasid ning on noorena üsna varjutaluv, mis tähendab, et ta suudab edukalt kasvada teiste puude varjus, oodates oma aega. See teeb temast olulise liigi meie salumetsades.

Puit ja kasutus

Pärna puit on kerge, pehme, ühtlase süüga ja ei aja pinde. Just nende omaduste tõttu on see olnud läbi aegade parim materjal nikerdamiseks ja voolimiseks. Sellest on valmistatud nii pühakute kujusid kirikutesse kui ka praktilisi esemeid nagu kausse, lusikaid ja võitoose, sest see ei andnud toidule kõrvalmaitset. Tänapäeval hinnatakse seda endiselt puunikerdajate seas ja sellest valmistatakse ka joonistussütt.

Kuid pärna kõige olulisem materjal vanasti oli tema niin. See on koorealune kiud, millest punuti vastupidavaid köisi, matte, kotte ja isegi jalanõusid – kuulsaid viiskusid. Pärn oli sõna otseses mõttes puu, mis pakkus meie esivanematele nii nõud kui ka jalanõud. Tänapäeval on pärna peamine kasutusala seotud tema õitega – peale mee ka pärnaõietee, mis on asendamatu abimees külmetuse ja unetuse vastu.

Pärn Eesti Rahvausundis

Eesti rahvausus oli pärn püha puu, mida seostati naiselikkuse, armastuse, viljakuse ja koduga. Erinevalt tammest, mida peeti mehelikuks ja vägevaks Taara puuks, oli pärn pigem naiselik, kaitsev ja leebe jumaluste asupaik. Teda istutati sageli taluõuedele ja pühapaikadesse, uskudes, et pärn kaitseb kodu välgu ja kurja eest ning toob perre õnne. Paljude külade keskel kasvas suur ja vana külapärn, mille all peeti nõu, tantsiti ja tähistati pühi. See oli kogukonna süda, mis sidus inimesi nii omavahel kui ka loodusega.