Olen teinud võrdlevaid pilte, kuidas sarnastel taimedel/lindudel vahet teha.
Lisaks minu Facebooki kontole, on need nüüd siin ka ühes kohas koos.
xxxx
Harilik kukerpuu kasvab meil looduses, aga parkides või aedades võib kohata ka Thunbergi kukerpuud. Viimase leheserv on terve, harilikul on see saagjas. Hariliku kukerpuu õied on kuldkollased, Thunbergi kukerpuul lisaks välisküljelt punakad. Thunbergi kukerpuu marjad on ühekaupa või kuni viiekesi koos, hariliku kukerpuu viljad moodustavad aga pika kobara, milles on üle kümne marja. Hariliku kukerpuu astlad on tavaliselt kolmeharulised, Thunbergi kukerpuul aga üheharulised ja neid on võimalik nagu lehti lahti tõmmata. MAAVITSALISED
Maavitsalised on maailmas väga laialt levinud.
Maavitsa perekonda kuulub neli tuntud köögivilja: kartul, tomat, paprika ja baklažaan.
Looduslikult kasvab Eestis harilik maavits ja must maavits.
TOLMPEAD
Tegelikkuses neid väga kõrvuti ei kohta. Valge õitseb natuke varem (juuni algul) kui punane.
Aasristiku lehel on äratuntav heledam kolmnurk.
LINNUD
Lind, kes läbi aasta Eestis ringi hüppab, ei ole kuldnokk, vaid on musträstas. Musträstal on kollane nokk ja silma ümber kollane ring. Emaslind on aga hoopis pruun. Ka tema on praegu Eestis olemas. Märka teda kusagil puu all või aial kössitamas või maas hüppamas.
Rähnidel on isalinnul kuklal punane laik.Isasel rasvatihasel on kõhu all lai must triip, emasel kitsam ja ei lähe lõpuni välja ka.Koduvarblased on mõlemad hallid, aga isaslind ikkagi uhkem.
Harilik mänd on Eestis pärismaine puu. Ta on Eesti ainus looduslik männiliik ja levinuim puu metsades. Erinevatel andmetel on Eesti puudest 32 ja rohkem protsenti männid, aga meie olukorda teades ongi see number pidevas muutumises, nii et kes seda täpselt teab. Ka männiliikidest on kõige enam levinum liik harilik mänd.
Mänd on väga vähenõudlik, teda võib leida liivastelt rannaluidetelt tuuli trotsimas kui ka toitainevaestel rabapindadel. See on ka põhjus, miks seda on nii palju. Mänd on ka pioneertaim, mis tähendab, et näiteks põlendikel on see üks esimesi, mis kasvama hakkab. Lisaks on männil palju seemneid ja need idanevad hästi.
Vaatame männile otsa ka
Männi tüvi on maa vastast tumepruun ja paksem, mida ülespoole, seda oranžim ja paberi taoline. Korp hakkab intensiivsemalt arenema umbes 100-aastastel puudel. Kes on männikorbast paati teinud? See on hästi kerge ja seda on ka kerge lõigata.
Tihedalt kasvav mänd laasub ja tüvel on iseparanemisvõime, mis tähendab, et laasunud okse peale kasvab ajaga koor.
Maailma kõige kõrgem harilik mänd kasvab Eestis Põlvamaal ja on 46,6 meetrit kõrge. Puu on ka üle 200 aasta vana. Keskmine mänd küll nii kõrge ei ole, tema kasv jääb 40 meetri kanti. Vanim teadaolev harilik mänd on aga 500-aastane.
Ootsipalu kõrge harilik mänd 46,6 meetrit
Harilik mänd on kaheokkaline ja okka pikkus on 3-7 cm. Okkad püsivad oksal 3 aastat.
Kui ma ütleks, et mänd õitseb, siis ma valetaks. Männil ei ole õisi, männil on käbid ja Urmas Laansoo ütleks selle kohta, et mänd käbib. Mänd on ühekojaline, mis tähendab, et isas- ja emaskäbid on ühel puul, aga puuti on käbid siiski rohkem ühte sorti. Näiteks liivastel ja kehvadel pinnastel on rohkem isaskäbisid, sest neid on lihtsam kasvatada.
Seda, kui mänd mais käbib, on kindlasti kõik märganud. Siis kattub kõik mändide ümbruses kollase tolmuga – nii autod, teed, kui veekogud. Tegelikkuses lendab männitolm heade tingimuse korral kuni 900 km kaugusele, nii et männitolmust pole kusagil pääsu.
Kui männi isaskäbi on noore kasvu alaosas, siis emaskäbi on kasvu otsas. See noor käbi võtab küll tolmu vastu, aga viljastub alles sügisel ja valmis saab alles järgmisel sügisel. Seega võtab männikäbil küpsemine aega umbes 18 kuud ja heal päeval võib näha sellist pilti, kus oksa küljes on kolmes erinevas arengujärgus käbid.
Harilik mänd Pinus sylvestris. Illustratsioon raamatust “Köhler’s Medizinal-Pflanzen”
Kask on eestlase igapäevane kaaslane. Ta on helge puu – tal on nõtke võta, heledad lehed, hele koor, hiirekõrvus kased ja kollased tolmlevad isasurvad on küpse kevade märgid.
Eestis kasvab 4 liiki kaski: arukask, sookask, madal kask ja vaevakask. Kaks esimest on puud, kaks viimast põõsad. Madalat kaske ei ole ma oma ihusilmaga (enda teada) näinud, vaevakasest hetkel pilti käepärast ei ole, seega vaatame kiiresti need kaks üle ja keskendume pikemalt arukasele ja sookasele. Pildikogu luban täiendada jooksvalt.
Madal kask kasvab tavaliselt soode ja tundraalades. Eestis võib teda leida soistel, soostunud aladel või avatud, niisketel maastikel, mis on tavalised Põhja-Eestis. Kuna siin on sellele kasele liiga head kasvutingimused, siis väga palju seda meil ei kasva.
Vaevakask on põlvekõrgune raba- ja soopuu, millel on väikesed, kuni sentimeetrised, ümmargused ümarsakiliste servadega lehed ja Põhiliselt Põhja- ja Lääne-Eestis. Erinevalt teistest meie kaskedest on tema urvad püstised ja kuna ta on nii madal, siis seemned ei levi väga kaugele.
Arukask on meie tavalisemaid lehtpuid. Ta on kauni valge tüvega ja pikkade rippuvate okstega. Emas- ja isasõied on koondunud urbadesse. Need pikad kollased, mida kevadel tõenäoliselt märkab, on isasurvad, mis sügise poole silma jäävad, jällegi emasurvad. Praegu, talvel, on okste küljes isasurvad. Viljaks on arukasel väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti (juba augustis) tuule abil levib.
Sookase lehed puhkevad arukase omadest umbes nädal varem ning ka kolletuvad ja varisevad varem. Noorte puude ja vesivõsude lehed ja võrsed on viltjalt hallikarvased ning tugevalt lõhnavad. Paljude sookaskede võras on tuuleluudasid. Arukasega võrreldes õitseb ta hiljem, kasvab aeglasemalt ja ei ole nii valgusnõudlik. Sookask laasub halvasti, tema tüvi on tavaliselt jändrik, kõveravõitu ja okslik. Kasvavad põhiliselt Põhja- ja Lääne-Eestis.
Omast kogemusest võin öelda, et Hiiumaal kasvab enamasti sookask. Alles Tallinnas on silm hakanud märkama ka arukaski.
Arukask ja sookask võivad moodustada hübriide, millel on mõlema liigi tunnuseid, ja siis on selle kase nimi kuldkask.
Kask elab 40-100 aastaseks, aga pole ka haruldane 150-aastane isend.
Eesti kõrgeimad arukased (kuni 38 m) kasvavad Jämedaim arukask (Siiriuse kask) kasvab Võrumaal Urvaste vallas Siiriuse-Otepää tee ääres (ümbermõõt rinnakõrguselt 396 cm). Vanemate arukaskede vanus küünib 150–250 aastani. Eestis kasvab arukask peamiselt segapuistus, vähem on arukase puhtpuistuid (kaasikuid), EETartumaal Järvseljal.
Eestisse on toodud ka umbes 12 kase võõrliiki, aga nendel ma selles kirjatükis ei peatu.
Arukase ja sookase erinevus
Võra
Arukasel hõre, pikkade rippuvate okstega.
Sookase võra on munajas ja tihe, oksad võrdlemisi jämedad ja suunduvad ülespoole.
SookaskVasakul arukask, paremal sookask
Arukase võra
Kõrgus
Arukask on kõrgem (30-35 m). Eesti kõrgeimad arukased (38 m) kasvavad Tartumaal Järvseljal.
Sookask 15-25 meetrit.
Saab hinnata muidugi siis, kui nad juhtuvad kõrvuti olema.
Oksad
– Arukask: Noored oksad kipuvad olema karvata ja tüükjad, nupuliste vaigunäärmetega.
– Sookask: Noorena on oksad tavaliselt kaetud peente karvadega.
Tüvi
Arukask – vananedes tekib tüvele mustad korp, milles on praod või lõhed (ülevalt alla)
Sookase tüvi on ka vanas peas peaaegu juurekaelani valge.
Siin on arukask ja sookask kõrvuti
Lehed
– Arukask: Lehed on üldiselt kolmnurkse või rombikujulised, peenelt sakilise servaga ja sageli tipus üsna teravad.
– Sookask: Lehed on ümaramad või munakujulised, jämedamalt hammastatud servaga ja tavaliselt tipus vähem teravamad.
Kui tõmmata tipust kõige laiema kohani joon, siis arukasel jääb selle joone ja tipu vahele tühimik. Arukask on saleda tipuga, sookask on punnispõseline.
Kasvukoht
Arukask eelistab kuivi, liivaseid muldasid ja teda leidub sageli metsades ja segametsades.
Sookask leidub niiskemates elupaikades, näiteks soodes ja niisketes metsaalustes, ning talub kehvemaid pinnasetingimusi kui hõbekask.
Väike kase urvaõpik
Kasel on emasurvad ja isasurvad. Need urvad, mis praegu, talvel, kaseoksal on, on isasurvad. Ka kevadel on need emasurbadest poole pikemad ja hakkavad rohkem silma. Emasurvad on rohelised ja lehtede vahel. Samas sügisel märkame kaseoksal jällegi rohkem emasurbi.
Rippuvate okstega arukase äratundmine ei valmista arvatavasti suuremaid raskusi. Võib-olla on huvitav teada, kes on kaskede lähimad sugulased. Perekond kask kuulub kaseliste sugukonda. Kaseliste sugukonda kuuluvad Eesti tavalistest puudest ka sarapuud ja lepad. Mis neid kõiki seob? Kõigil neil erinevatel liikidel on näiteks võrdlemisi sarnased õied, eriti isasõied, mis moodustavad pikki rippuvaid urbi. (https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/arukask2.htm)
Kask rahvapärimuses
Eesti rahva suhe kasega on olnud lihtne ja usalduslik: ta on ravinud ihu ja hingehädasid ning aidanud noori teineteiseleidmisel.
Koduaiakask oli ikka arukask, vahel harva sattus aedadesse sookaske.
– noormees viinud oma väljavalitule peatsete kosjade kuulutajana akna alla armukase.
Kase järgi ennustati ka alanud aastat. Kui jüripäeval kased urbas, saab kurba, kui lehes, saab leiba.
Kui kask kohiseb, hakkab sadama, talvel läheb ilm sulale.
Kask rahvameditsiinis
Kasepungi kogutakse talvel või kevadel enne lehtede avanemist. Kasetee on rögalahtistav või ka uriini ja sapieritust soodustav. Värsketest lehtedest valmistatud tõmmis on vitamiinirikas, ajab higistama ja aitab neeru ja põiehädade korral. Lehetõmmis ja kasemahl soodustavad juuste kasvu ja aitavad raskestiparanevaid haavu paraneda.
Meie esiemad värvisid kaselehtedega kangast ja lõnga. Helerohelisi mune saab nendega tänapäevalgi. Olen isegi saunaviha lehtedega lapsepõlves mune värvinud.
Kasetohust tehti vanasti viiske, torbikudi ja märsse. Kasetökatil on raviv toime. Kuulus ka Višnevski salvi koostisesse (see salv parandas hästi haavu, taas isiklik kogemus olemas).
Veel kase kasutusvõimalustest
Kevadel kogutakse kasemahla. Ei ole nii magus kui vahtramahl ja kask jookseb ka hiljem, umbes sinilillede õitsemise ajal. Kasemahl sisaldab 15 anorgaanilist ühendit, näiteks kaalium, kaltsium, magneesium, fosfor, mangaan, tsink. Lisaks orgaanilistest ainetest suhkruid ja õunhapet. Mahlaga on pleegitatud isegi tederetähti.
Arukase puit on sitke ja kergest töödeldav. Praegu tehakse kasepuidust paberit, mööblit ja vineeri. Ennevanasti tehti enamik tarbeesemeid kasepuidust, näiteks noorest kasest tehtud rehavars on väga kerge. Kaks on ka hea pillipuu ja hinnatud küttepuu praegugi.
Vanarahvas soovitas kaske raiuda vana kuuga, siis ei lähe puit seenetama ega hallitama. Raiuti suvel või lehtede langemise aegu, siis on koor lahti. Kõige parema luua saab aga madala kase okstest, sest need on sitked ja painduvad, ei murdu kergesti.
Kaseparasiit tuletael oli enne tikude leiutamist abiks tule tegemisel.
Tuulepesa suitsuga raviti tuulest tulnud haigusi. Tuulepesaga löömine pidi aitama võõrutada allapissimisest.
