Igal puul on metsas oma koht. Nii on harilik saar (Fraxinus excelsior) sirgeselgne ja vankumatu metsa selgroog. Ta on puu, mis ei eputa värvidega, vaid pälvib austuse oma jõu, sitkuse ja iidse, peaaegu müstilise auraga. Saar on praktilisuse ja vastupidavuse sümbol.
Firmamärk: sulgjas leht
Saare kõige kindlam tunnusjoon suvel on tema leht. Saarel on suur liitleht, mis koosneb 9–13 (harva ka 7 või 15) ovaalsest lehekesest. Kogu see leht meenutab oma ehituselt suurt rohelist sulge, kus lehekesed asetsevad paarikaupa piki keskroodu, tipus üksik leheke. Need lehed on tumerohelised, pealt siledad ja servast peenelt saagjad.
Talvised tunnused: “mustad söetükid” ja “võtmekimbud”
Talvised saare pungad on suured, püramiidjad ja sügavmusta värvi, justkui sametised söetükid oksa tipus. See eristab teda absoluutselt kõigist teistest Eesti puudest. Nagu vahtralgi, asetsevad saare pungad ja oksad vastakuti, kuid nende pungade süsimust värv on eksimatu.
Lisaks mustadele pungadele reedavad saare talvel sageli ka tema seemned. Need on tiivulised viljad, mida kutsutakse hellitavalt ka “saarevõtmeteks”. Nad ripuvad puu otsas tihedates kobarates, meenutades suurt vana võtmekimpu. Erinevalt paljudest teistest puudest, mis oma seemned sügisel langetavad, hoiab saar oma “võtmeid” sageli terve talve küljes. Nii et kui näete talvises metsas kõrget, vastakuti okstega puud, mille okstel ripuvad pruunid, paberjad kobarad, on see kindlasti saar.
Noore saare koor on sile ja rohekashall. Vananedes ei muutu see sügavalt rõmeliseks nagu tammel, vaid sellele tekib tihe, rombitaoline ja peenelt lõheline võrgustik. Muster meenutab justkui kalavõrku või peent sepist.
Saare siluett on kõrge ja sihvakas. Tüvi on sirge ja oksad algavad kõrgelt. Võra on pigem hõre ja õhuline ning vanematel puudel kaarduvad oksatipud sageli elegantselt ülespoole.
Eluviis ja kasv
Saar on meie metsade üks kõrgemaid ja väärikamaid puid, sirgudes sageli 30–40 meetri kõrguseks ja elades soodsates tingimustes 200–300 aastat vanaks. Tema kasvustrateegia on aga keerulisem kui esmapilgul paistab.
Ta on kiirekasvuline puu, eriti noores eas, pürgides alati otse valguse poole. Kuigi täiskasvanud saar on valgusearmastaja ja ei talu teiste puude varju, on ta noorena väga tundlik. Noor saarehakatis vajabki enda ümber teiste puude, näiteks lepiku või kaasiku, kaitset ja turvet. See hõredam puurinne kaitseb teda hiliste kevadiste öökülmade eest, mis võivad tema noored võrsed ära näpistada, ja hoiab eemal tiheda rohu, mis ta muidu lämmataks. Seega päris üksi lagedal põlluserval saar meelsasti ei kasva. Ta on pigem “targa teise laine” tulija, kes kasutab ära pioneerliikide loodud turvalisema keskkonna, et siis neist jõuliselt mööda valguse poole kasvada.
Lehtimises on saar üks metsa kõige ettevaatlikumaid. Ta on üks viimaseid puid, kes kevadel lehte läheb, oodates ära öökülmade ohu möödumise. Samuti on ta üks esimesi, kes sügisel oma lehed langetab, sageli juba pärast esimesi öökülmi ja veel rohelisena. Seetõttu kutsutakse teda mõnikord ka metsa Tuhkatriinuks – ta tuleb peole viimasena ja lahkub esimesena.
Saare koor on nii noorena kui ka vanemas eas hall. Ainuke vahe on selles, et vanema saare koor muutub kergelt praguliseks. Saare koor ei ole kuigi paks. 
Puit, mis paindub, aga ei murdu
Saare puit on erakordselt sitke, elastne ja vastupidav, isegi tugevam kui tammepuit. Just see paindlikkus ja löögikindlus on teinud sellest asendamatu materjali. Sajandeid on saarepuidust valmistatud esemeid, mis peavad taluma suurt koormust ja lööke:
- Tööriistade varred (kirved, haamrid, labidad)
- Spordivahendid (vanasti suusad, hokikepid, aerud, tennisereketid)
- Redelid, vankrite ja regede osad
Saar on puu, mis paindub, aga ei murdu – see omadus on teinud temast töökindluse ja vastupidavuse võrdkuju.
Saar Eesti rahvausundis
Saart on peetud pühaks ja kaitsvaks puuks. Usuti, et saar kaitseb kurjade vaimude ja eriti madude eest. Oli levinud uskumus, et madu ei rooma kunagi saarepuu varju. Seetõttu istutati saarepuid sageli taluhoonete lähedale kaitseks ja õnneks. Samuti on saart seostatud vee, viljakuse ja tervisega ning teda on peetud pühade allikate valvuriks.
Tänapäeva mure: saaresurm
Kahjuks on see väärikas puu täna suures ohus. Alates 1990. aastatest laastab Euroopa saarikuid seenhaigus nimega saaresurm (Hymenoscyphus fraxineus), mis on viinud hukkumiseni suurema osa Euroopa saarepuudest, sealhulgas Eestis. Haigus põhjustab võrsete kuivamist, koorekahjustusi ja lõpuks puu surma. See on tõsine ökoloogiline katastroof, millele teadlased otsivad lahendust, püüdes leida haigusele vastupidavaid isendeid. Seega on iga terve ja elujõuline saarepuu eriti väärtuslik vaatepilt.
