Lõosilmad (rahvakeeli rohkem tuntud kui meelespead) on ilusad lilled, millest on aastate jooksul räägitud palju legende ja lugusid. Legendid lõosilmadest on seotud armastuse, ustavuse ja meelespidamisega. Inglise keeles on taime nimi forget-me-not (ära mind unusta).
Lõosilm
Enne legendide juurde minekut natuke taimest endast ka. Lõosilmi kasvab väga paljudes kohtades maailmas, näiteks soodes või isegi mägedes kuni 2500 meetri kõrgusel. Kasvab 5 kuni 25 cm kõrguseks, Sageli kasvab tihedate põõsastena ja on mitmeaastane taim. Lehed on ovaalsed ja mõlajad, alumine pool on karvane. Õiekroon on ümar, läbimõõt 6-9 mm. Õied on intensiivselt eresinised, mõnikord valkjad. Võivad olla ka valged, punakasvioletsed või roosad. Õitseb väga pikka aega, aprill kuni septembrini.
Eestis on seitset liiki lõosilmasid, aga suurte õitega on vaid mets-lõosilm ja soo-lõosilm. Need „õiged” forget-me-not lõosilmad ongi soo-lõosilmad. Sellest ka paljude legendide veega seotus.
Ja nüüd legendid
Keskajal arvati, et lõosilmal on maagilised võimed. Öeldi, et kui inimene kannab lille kogu aeg kaasas, ei unusta tema lähedased teda kunagi. Samuti usuti, et need lilled toovad õnne ja kaitsevad kurjade vaimude eest.
Saksa legendi kohaselt jalutasid rüütel ja tema daam jõe ääres. Rüütel märkas vee ääres kasvavaid ilusaid siniseid lilli. Kahjuks kummardus ta neid korjates liiga sügavale ja kukkus vette. Vool kandis ta minema, aga enne viskas ta kimbu oma daamile ja hüüdis: “Ära unusta mind!”. Sellest päevast alates hakati neid lilli nimetama unustuslilledeks ning sellest ajast saadik on neid seostatud mälestuse ja püsiva armastusega.
Teise legendi kohaselt saadeti rühm ingleid Maale, et nad koguksid kokku kõik eri värvi lilled ja tooksid need taevasse. Lõosilmad olid nii väikesed ja õrnad, et nad jäid tähelepanuta ja jäid maha. Järgmisel päeval nägi Jumal lõosilmi ja oli nende ilust liigutatud, nii et ta andis neile erilise koha oma aias ja lubas, et neid ei unustata enam kunagi.
Kolmanda legendi järgi olevat jumalad ja inimesed kunagi koos elanud ja üksteist armastanud ning kõik oli harmoonias. Kuid siis olevat tulnud sõda, mis muutis kõik.
Jumalad olevat oma kurbuse väljendamiseks loonud meelespea, mille sinised õied sümboliseerivad nende pisaraid. Nad palusid inimestel meeles pidada, et kõik saab ühel päeval taas korda ja armastus võidab sõja.
Ka Eestis on oma legendid
Leidsin ka Eesti oma Legendi, mille järgi oli noormees nimega Lembit armunud kaunisse neiusse nimega Linda. Kuna nad olid üksteist väga armastanud juba pikka aega, otsustas Lembit Linda käe palumiseks teha midagi erilist ja romantilist. Ta otsis välja imekaunid lõosilmad, mis olid sinised, kui taevas ning kinkis need Lindale.
Nad jalutasid koos mööda järve kallast, kui järsku tabas neid torm. Linda kukkus järve ja vajus sügavale vette. Lembit püüdis teda päästa, kuid kahjuks oli juba hilja ja Linda uppus.
Lembit oli meeleheitel ning lubas Linda mälestuseks midagi ilusat luua. Ta kogus lõosilmi ning ehitas neist kaldale risti.
Edasi räägitakse, et järgmisel kevadel tärkasid just seal, kus Linda hukkus, kaunid sinised lõosilmad. Nii sai lõosilm armastuse ja truuduse sümboliks ning on sellest ajast peale olnud eriline lill, mida Eestis austatakse ja armastatakse.
Teise legendi kohaselt oli noor tüdruk, kelle nimi oli Mari, armunud noormehesse nimega Hans. Nad armastasid teineteist sügavalt, kuid paraku oli neil keelatud kohtuda ja abielluda. Ühel päeval saadeti Hans sõtta ning Mari ootas teda tagasi koju. Kuid aastad möödusid ja Hans ei tulnud koju tagasi.
Mari oli väga kurb ja igatses oma armastatud Hansi järele. Ühel päeval nägi ta metsas imeilusat sinist lille, millel oli väikesed õied nagu silmad, mis nagu vaatasid talle otse südamesse. Lill meenutas talle tema armastatut ning ta võttis selle lille enda koduaeda kaasa.
Aitab ehk kah?
Milline oli kõige tõepärasem legend?
