Linnud on aiaelanikud, kellega iga aednik peaks sõbrustama. Talvised aialinnud pakuvad nad silmailu, kevadel rõõmsat laulu ning suvel kaitsevad aeda kahjurite eest. Ka talvel uurivad tihased, puukoristajad ja teised väikelinnud hoolega puude koorepragusid, et leida talvituvaid kahjureid. Linnud võivad süüa iga päev kuni poole oma kehamassist, pojad vajavad aga kasvuperioodil kuni oma kahemassijagu toitu. Aasta jooksul hävitavad linnud koos poegadega mitukümmend kilo putukaid.
Koduaedades võib talve jooksul kohata üle neljakümne linnuliigi. Mõned neist on vähearvukad ja neid näeb harva, teised on aias tihedad külalised. Näiteks tihased arvatakse Eestis elama üle miljoni.
Lindude hulk aias sõltub sellest, kus aed asub – kas ümberringi on asustus, metsad, põllud, puud, hekid, viljapuud, marjapõõsad.
Saame mõne linnuga lähemalt tuttavaks ka.
Tihased
Tihaste põhitoiduks on putukad, marjad ja viljad neid linde ei huvita. Ainus, mis neid aias veel köidab, on küpsed päevalilleseemned.
Tihaseid armastatakse nii väga, et 12. aprill on rahvusvaheline tihasepäev. Venelased tähistavad tihasepäeva 14. novembril (mõnedel andmetel hoopis 12. novembril).
Tihaseid on Eestis 10 liiki: rasvatihane, sinitihane, tutt-tihane, musttihane, põhjatihane, salutihane, taigatihane, lasuurtihane, sabatihane ja kukkurtihane).
Rasvatihane on nendest kõige suurem ja peetakse ka aias kõige kasulikumaks. Pea ülemine osa, kael, kurgualune, jalgade ümbrus on mustad ja läikivad. Põsed on valged, selg rohekaskollane, keha alumine osa kollane, kõhu all kulgeb must triip. See triip on isasel lai ja emasel kitsas, kohati isegi katkendlik. Tihastel on mitu korda suve jooksul palju poegi, aga külmadel talvedel hukkub neid ka palju, üle esimese talve elab kaks tihast kümnest. Toidu puudumisel võivad tihased süüa ka üksteist. Kevadel hakkab rasvatihane esimesena laulma.
Varblased
Varblasi on meil kahte liiki: põld- ja koduvarblane. Varblased on pruunid jässakad linnud, keskmise pikkusega saba ja lühikeste jalgadega. Need linnud on troopilist päritolu, põhja poole liikusid nad koos karjakasvatajatega ja neid leidub ainult inimeste läheduses.
Koduvarblane armastab kultuur- ja linnamaastikke. Maapiirkondades on põldvarblased rohkem levinud. Talvel söövad varblased leitud teri ning suvel toidavad nad ennast ja oma tibusid tohutu hulga putukatega. Pealegi avavad nad osavalt õunakoide ja muude kahjurite kookoneid.
Rähnid
Eestis elab 9 liiki rähne. Rähn ei kipu oma territooriumilt lahkuma, seega liigub ta oma elukoha ümbruses aastaringselt.
Sage külaline aedades on suur-kirjurähn, see lind ronib osavalt mööda puutüvesid üles ning peksab puukoort ja puitu, et leida puukoorepragudes peituvaid kahjureid ja talvituvaid vastseid. Ta on tuvi suurune, isalinnu on kukla taga punane laik, tume selg, valge kõht ja sabaalune punane. Emalinnul punane kuklalaik puudub. Nokib osavalt lahti ka pragudesse torgatud männi- ja kuusekäbisid.
Väike-kirjurähn on varblasesuurune. Tal on must turi ja valkjas tagaselg, kõht on valge hõredate peente triipudega. Ainsa kirjurähnina pole tal punast sabaalust, punane on vaid isaslindude lagipea. Mustad tiivad on valgevöödilised, sabapealne must. Toiduks on tal peaaegu eranditult putukad.
Puukoristaja
Puukoristaja selg o hallikassinine ja kõht valkjas, nokast kulgeb kaela külgedele must triip, silmade kohal on valge triip, tiivad on pruunid ja saba suhteliselt lühike.
Puukoristaja on väga osav ronija ja võib ainsana meie lindudest puud mööda pea ees alla jalutada. Tal on selleks pikad teravate küünistega varbad, mida ta saab ka väga laiali ajada. Tema lend on lainetav. Toitu otsib puukoristaja peamiselt tüvedelt ja jämedamailt okstelt, otsides nokaga ärarebitud poollahtiste kooretükkide ja samblike alt putukaid ja nende vastseid. Suuremaid palasid tükeldab ta nokaga nagu rähn. Sageli kinnitab ta sellise pala kuhugi prakku ja töötleb siis tugevate nokahoopidega.
Tavaliselt lendab puukoristajaga kaasa ka tihaseparv, kes ise ei suuda tugeva puukoorega toime tulla.
Leevike
Leevike on musta pealaega ja musta massiivse nokaga jässakas lind. Isaslinnu põsed, kõhualune ja rind on helepunased, emaslinnul roosakashallid. Leevikesed ilmuvad inimeste elamute lähedusse hilissügisel ja rändavad väikeste salkade kaupa. Toit on peaaegu eranditult taimne, putukad moodustavad selles ainult üsna väikse osa. Erilised lemmikud on umbrohuseemned, puude seemned ja pungad. Leevike sööb ka marju, aga erinevalt rästaist leevike marjaseemneid ei levita, sest marjadest väljaurgitsetud seemned puhastab ta koorest ja seedib täielikult ära.
Siisike
Talve lõpu poole (siisikeste kevadränne algab juba veebruaris) võib aedades kohata siisikeseparvi. Siisike on väike rohekaskollane lind, musta peaga, kurgul must laik, tiivad mustad paari kollase triibuga, keha alumine osa kollane, kints kollane. Emane siisike on rohekashall. Linnud toituvad kuuse, kase, lepa seemnetest. Talvel moodustavad nad metsvintide ja teiste vintidega ühised parved.
Pasknäär
Väga värviline lind, roosakashall, iseloomulik on sini-must-valged tiiva kattesuled. Erutunud linnul tõusevad lagipeasuled madala tutina püsti. Emas- ja isaslind sulestikult ei erine. Tegutseb rohkem puudel ja vähem maapinnal. Pasknäär elab teadaolevalt kuni 17-aastaseks.
Toitub mardikatest, marjadest, närilistest, konnadest. Pasknäär on tammede peamine “levitaja”, kuna kogub ja peidab tammetõrusid varuks. Matkib oskuslikult teiste lindude häälitsusi.
Harakas
Mustvalge sulestiku, pika saba ja kädistava häälega lind. Nokast sabaotsani mõõtes meie kõige pikem talvine aialind. Nutikas lind, kes on toidu kättesaamiseks väga leidlik.
Harakas on kõigesööja. Tema toiduks on putukad, ussid, teod, seemned, marjad, puuviljad, toidujäätmed, surnud loomad. Kuna ta rüüstab sageli ka teiste lindude pesi ning näppab näiteks õuekoera koerakausist toitu või linnumajast rasvapalli, on ta külge saanud varga kuulsuse.
Mina panin talviste aialindude tundmaõppimiseks kokku ka plakati. Plakatil on kokku 20 talvist aialindu: hallvares, harakas, hakk, kodutuvi, pasknäär, isa ja -emaleevike, isa ja emametsvint, suur-kirjurähn, väike-kirjurähn, siisike, talvike, urvalind, rasvatihane, sinitihane, tuttihane, põhjatihane, koduvarblane, musträstas, siidisaba, puukoristaja.
Plakati saab osta ka raamitult. (Klõpsa lingil).
Meisterdamiseidee vabariigi aastapäevaks leiab aga SIIT.
Olen vaadanud mõnda aega tihaseid oma maja taga mändide all. Ega pole aru saanud, mida nad nokivad lumes. Täna võtsin appi binokli ja leidsin, et nad nokivad koos varblastega rohukõrte seemneid.
Nägin just toidumaja juures võikest parve lindudest, kes olid lumivalge pea ja rinnaesisega ja pika peenema sabaga üsna pisikesed, varem pole selliseid linde kohanud, kas keegi teab mis liigiga tegu.
Pakun, et need on sabatihased. Ilusad linnud.