Olen teinud võrdlevaid pilte, kuidas sarnastel taimedel/lindudel vahet teha.
Lisaks minu Facebooki kontole, on need nüüd siin ka ühes kohas koos.
xxxx
Harilik kukerpuu kasvab meil looduses, aga parkides või aedades võib kohata ka Thunbergi kukerpuud. Viimase leheserv on terve, harilikul on see saagjas. Hariliku kukerpuu õied on kuldkollased, Thunbergi kukerpuul lisaks välisküljelt punakad. Thunbergi kukerpuu marjad on ühekaupa või kuni viiekesi koos, hariliku kukerpuu viljad moodustavad aga pika kobara, milles on üle kümne marja. Hariliku kukerpuu astlad on tavaliselt kolmeharulised, Thunbergi kukerpuul aga üheharulised ja neid on võimalik nagu lehti lahti tõmmata. MAAVITSALISED
Maavitsalised on maailmas väga laialt levinud.
Maavitsa perekonda kuulub neli tuntud köögivilja: kartul, tomat, paprika ja baklažaan.
Looduslikult kasvab Eestis harilik maavits ja must maavits.
TOLMPEAD
Tegelikkuses neid väga kõrvuti ei kohta. Valge õitseb natuke varem (juuni algul) kui punane.
Aasristiku lehel on äratuntav heledam kolmnurk.
LINNUD
Lind, kes läbi aasta Eestis ringi hüppab, ei ole kuldnokk, vaid on musträstas. Musträstal on kollane nokk ja silma ümber kollane ring. Emaslind on aga hoopis pruun. Ka tema on praegu Eestis olemas. Märka teda kusagil puu all või aial kössitamas või maas hüppamas.
Rähnidel on isalinnul kuklal punane laik.Isasel rasvatihasel on kõhu all lai must triip, emasel kitsam ja ei lähe lõpuni välja ka.Koduvarblased on mõlemad hallid, aga isaslind ikkagi uhkem.
Vaarikas on ülipopulaarne taim, selle põõsa marjad on väga maitsvad ja ka tervislikud. Kuna ma ei oska teaduslikku teksti maitsekalt edasi anda, siis panen info vaarika kohta kirja lihtsalt punktidena. Infosse tasub siiski suhtuda kriitiliselt, sest algmaterjal on kogutud mitte teatmeteostest vaid internetist.
Harilik vaarikas raiesmikul.
Huvitavad faktid vaarikate kohta
Harilik vaarikas on heitlehine põõsas.
Vaarikapõõsa vilja kutsutakse samuti vaarikaks.
Botaaniliselt ei ole vaarika vili mari, vaid koguvili, see tähendab et see koosneb paljudest pisikestest kokkukasvanud viljadest ja igal viljal on oma seeme.
Vaarikad võivad olla värvitud mis tahes punase varjundiga, alates kahvaturoosast kuni sügava burgundiani. Mõnede kultuursortide marjad on kollased, mõned valged või mustjad.
Vaarikaõied meeldivad mesilastele. Vaarikanektarit koguvad mesilased suurendavad põõsaste saaki 60-100%. Vaarika õis on suunaga alla, nii et putukad saavad neist süüa ka siis, kui sajab.
Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga on kaks aastat, teisel aastal vars viljub ja seejärel kuivab.
Hariliku vaarika oks.
Vaarikapõõsa kõrgus on 1-1,5 meetrit.
Harilik vaarikas kasvab kõikjal: metsades, raiesmikel, metsaservades, väludel, võsastikes, teede ääres.
Vaarikas õitseb mais-juunis, viljad valmivad juulis, augustis.
Vaarikat kasvatatakse ka kultuurtaimena. Aedvaarika mari on suurem, metsvaarika oma väiksem, aromaatsem, sisaldab vähem vett ja on ka suuremate raviomadustega.
Harilik vaarikas.
Esimest korda on mainitud vaarikapõõsaid 3 sajandil eKr Kreeta saarel. Legendi järgi otsustas nümf vaarikatega toita väikest Zeusi, kes nuttis nii valjult, et Olümpose jumalad ei kuulnud üksteist. Vaarika mari oli too aeg veel valge. Marju korjates rebis ta käed verre okastega katki, peale mida ongi vaarikad punase.
Vaarikad sisaldavad kuni 11% suhkruid, eeterlikke õlisid, A-, B-, C-vitamiini, orgaanilisi happeid ja isegi alkohole (viinhape, fenüületüül ja isoamüül).
Vaarikaseemned sisaldavad umbes 22% rasvaõli, vaarikaseemneõli kasutatakse kosmeetikatoodetes.
Vaarika marjad sisaldavad salitsüülhapet, seega on neil higistamaajav ja palavikku alandav toime. Selleks juuakse kuivatatud vaarikamarja, -lehe või -varreteed, süüakse kodust toormoosi või tarvitatakse vaarikasiirupit.
Vaarikamarjad on rikkad foolhappe ja raua poolest, mistõttu on need eriti kasulikud naistele (eriti rasedatele).
Vaarikat peetakse nendes sisalduva vase tõttu ka suurepäraseks antidepressandiks.
Kõige rohkem vaarikaid maailmas kasvatatakse Venemaal.
Teadlased hakkasid erinevaid vaarikasorte märkama juba 16. sajandil. Samal ajal alustati ka nende taimede kasvatamist aedades.
Vaarikas on koha leidnud ka minu plakatil Eesti marjad. Plakatiga saab lähemalt tutvuda siinsamas epoes.
Plakat Eesti marjad
Allikad:https://anydaylife.com/
Osvald Pogen, Meie Marjad
J.Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste, Eesti NSV ravimtaimed
Wikipedia ja veel üks kaotsiläinud lingiga venekeelne leht.
Enne kui lähen huvitavate faktide juurde, siis paar tavalist fakti ka. Pohl on kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljas kääbuspõõsas ehk puhmas. Pohla vili on mari.
1. Pohl on ladina keeles Rhodococcum vitisi idaea. Rhodococcum tuleb kreekakeelsetest sõnadest ja tähendab roospunane mari, vitis-idaea aga ladina keelest: vitis – viinapuu ja idaeus – Ida mäel (praegu Kreeta saar) kasvav.
2. Keskmiselt on pohl umbes 15 sentimeetrit kõrge põõsas, aga pohlapõõsad, mis peavad kasvama läbi mädanenud või kuivanud kändude, võivad ulatuda isegi meetrikõrguseni.
3. Pohla leht on alt tumedate laikudega ja püsib varrel 2-4 aastat.
4. Pohlad õitsevad varasuvel vaid 15 päeva.
5. Pohl on isetolmleja.
6. Pohlapõõsaid võib oma pikaealisuse poolest võrrelda tammedega, uskuge või mitte, aga nende eluiga võib ulatuda 300 aastani.
7. Pohla marjad taluvad hästi külma ja suudavad talvituda lume all, säilitades enamiku oma omadustest. Nii võib hapukaid marju leida ka veel kevadel.
8. Pohlapõõsad kasvavad hästi ka karmis kliimas, näiteks liivaluidetel, tundras ja mägede külgedel (Euraasias tõuseb pohl mägedes kuni 3800, Põhja-Ameerikas kuni 2400 meetri kõrgusele).
9. Ka ökosüsteemis on pohladel tähtis roll, neid söövad paljud imetajad ja linnud. Marjade söögiaeg on pikk, üle talve lume all seisnud marju süüakse veel kevadest ja kui jätkub, siis kuni järgmise saagi valmimiseni. Lindudel on pohlade levikus oluline roll, nad kannavad seedimata seemneid pikki vahemaid edasi.
10. Loomariigis hinnatud pohli kasutavad toiduks ka inimesed. Pohladest tehakse moose, marmelaade, marinaade, siirupeid. Rootsis on pohlamoos rahvuslik toit. Rootsi kokad valavad neid liha, linnuliha, kala, igasuguste pajaroogade, magustoitude ja muidugi IKEA kauplustest kogu maailmale tuttavate lihapallide juurde. Pohlamoos on laialt kasutusel ka prantsuse köögis (sobib hästi rasvase pardi ja sealihaga ning eriti õunte ja veiniga.) Eestlased söövad verivorsti pohlamoosiga.
11. Pohlamarjad sisaldavad bensoehapet, mis on looduslik säilitusaine. Seepärast säilibki pohlamoos ka ilma suhkruta.
12. Kuigi esimesi katseid pohla kasvatamiseks kultuurina tehti juba 18. sajandi keskel, saavutati edu alles 20. sajandi 60. aastatel. Kultuurtaimede saagikus ületab metsataimede oma 20-30 korda. Sajalt ruutmeetrilt saab aastas koguda kuni 50-60 kilogrammi marju.
13. Pohl on rikas kiudainete, A- ja C-vitamiini ning B-rühma vitamiinide ning mineraalide, nagu kaltsium, kaalium ja magneesium, poolest.
14. Pohlamahl on efektiivne kõrge vererõhu, aneemia, neuroosi ja pohmelli vastu.
15. Ajalooliselt on pohla pikka aega peetud marjaks, mis võib anda surematuse.
Olen kuulnud lugu, kus korjati kotitäis punaseid marju ja mindi koju pohlakringlit tegema, välja aga tuli maitsetu asi. Pohl nimelt sarnaneb leesikaga ja kasvab sageli pohlale iseloomulikes kasvukohtades. Leesika mari on pohla omast pisem ning maitselt jahune. Leesika lehed on pohla omast kitsamad (kitsenevad ühtlaselt varre suunas) ning lehe alumisel küljel ei esine pohlale omaseid tumedaid laike. Et teiega seda ei juhtuks, panen siia ka pildi, kus mõlemad taimed on kõrvuti koos. Punane mari pildil on leesikas.
Pohl ja leesikas koos. Punane mari on leesikas.PohlLeesikas
Eesti marjad on mulle juba mõnda aega väga hingelähedased olnud. Täna tahaks teile lähemalt tutvustada seda põnevat maailma.
Põrkan üsna tihti küsimuse otsa, miks mu plakatitel on pirn ja õun, kui need ei ole ju marjad? Plakatitel olen ma viljad jaganud tõesti täiesti meelevaldselt ja autorina just nii nagu mina tahan, sest jagada saab neid vilju ikka väga erinevat moodi ja asjad ei ole tegelikult üldse nii nagu paistab või enamik arvab. Pistame pea sisse ja alustame algusest.
Järgneb teaduslik teadaanne.
Vilion taimeorgan, mis kannab seemneid. Vili tekib õiest peale viljastumist. Meie jääme antud kirjatükis viljade juurde, mille rahvakeeli kutsutakse marjadeks. Botaaniliselt on tegu aga lihakviljadega.
Argikeeles tähistab sõna “mari” mitmesuguseid vilju, mis botaanilises mõttes ei ole marjad. Marjad on ainult ühed kindlate omadustega viljad, teised marjad on luuviljad, õunviljad, koguviljad, rüüsviljad ja kadaka vili on isegi käbi.
Kohe läheme täpsemaks.
Mari on taimede viljade tüüp, mis sisaldab enamasti rohkelt seemneid. Marja sisekest ja vahekest on väga mahlased ja üksnes väliskest moodustab tiheda kile. See võib tekkida mitmesuguse asetuse ja ehitusega sigimikuga õiest ehk siis seemnete paigutus viljas on erinev. Marjades asuvatel seemnetel on tihe seemnekest. Mari on jõhvikal, mustikal, sinikal, karusmarjal, sõstardel, maikellukesel, kartulil, maavitsal jpt.
Pohl.
Luuvili on harilikult üheseemneline vili, mille viljakate on kolmekihiline. Seemet katab kõva puitunud sisekest (kivi), mille ümber on mahlakas ja võrdlemisi paks vahekest ja kõige peal on õhuke nahkjas väliskest. Luuviljalised on näiteks kirss, ploom, kreek, toomingas, kukemari, astelpaju. Mitmeseemnelised (ühe marja sees on mitu kõva tükki) luuviljad on leedril, paakspuul, leesikal jpt.
Õunvili on lihakas paljuseemneline vili, mis on enamasi ka kolmekihiline – seesmise kihi moodustavad seemnekambrite seinad, vahekiht on samuti paks ja lihakas ning väliskiht kõvem. Vilja ülemisse otsa jääb kuivanud õietupp. Õunvili on õunapuul, pirnil, pihlakal, aroonial, ebaküdoonial jpt.
Pihlakas.
Mitme emakaga õiest areneb koguvili. Selle väiksemad osaviljad on luuviljad, mis koosnevad mahlakast viljalihast, luukestast ja seemnest. Koguviljad on näiteks vaarikas ja murakas.
Põldmurakas ehk rahvakeeli põldmari.
Koguvilja alamliik on rüüsvili ehk kogupähkelvili.
Jah, maasika seeme on pähklike ja selline asi, et pähklikesed on kogunenud pehme viljaliha peale, on omane ainult maasikalistele (Maasikas, muulukas). Pähklikesed on aga näiteks ka kibuvitsa sees.
Et oleks veel segasem, siis:
Kadaka sinakasmust vili on aga hoopis käbi ja apelsin või banaan on need päris marjad ning kõik marjad ei olegi lihakad, niisugune mari on näiteks paprika. Lihakviljade alla lähevad veel ka kurk ja kõrvits ning välismaistest arbuus ja melon.
Mis ma siis nüüd nende plakatitega teen?
Marjadega on hetkel olemas kolm erinevat plakatit: Eesti marjad, Meie marjad ja Mittesöödavad marjad. Mürgistest marjadest saab lugeda postituses Mürgised marjad Eestis.
Olemasolevaid plakateid saab vaadata poes. Menüü leiab siit paremalt kõrvalt ka.
Juba lasteaialaps tunneb mustikat, maasikat, vaarikat, pohla ning jõhvikat ja ega neid marjaliike väga rohkem polegi, mida tavaliselt teatakse ja osatakse hinnata. Looduses on aga tegelikult palju rohkem marju ja marjataolisi vilju, paljud neist on ilusad värvilised, ahvatlevad, kirkad, siledad, aga kas need ka süüa kõlbavad, selle kohta teadmised puuduvad.
Kõik, mis on ilus ja punane, pole veel söödav. Mõni mari lihtsalt ei ole maitsev, aga teine on suisa mürgine. Kui ei tunne ja ei ole kindel, ära suhu pane.
Järgnevalt toon ära mõned mürgised marjad Eestis, mida niisama uisapäisa süüa ei tasuks. Tegu on mürgiste või väga mürgiste taimedega, millest enamikul ei tasu ka lehti või õisi suhu toppida.
1. Lumimari
Lumimari on 1-1,5-meetrine põõsas vanades koduaedades ja parkides. Õied on pisikesed ja roosad, aga viljad umbes sentimeetrise läbimõõduga, käsnasarnase pehme koega ja peaaegu valged. Katki pigistades plõksuvad. Marjad valmivad septembris-oktoobris ja püsivad kaua põõsastel. Mürgine, aga harva eluohtlik.
Lumimari
2. Jugapuu
Tavaliselt põõsas, harva kasvab puuks, küljes okkad, seega aasta ringi roheline, viljad punased ning otsast avatud, valmivad septembris-oktoobris. Marja punane viljaliha on söödav, seevastu seeme marja sees, okkad, koor ja osalt isegi puit on mürgised. Looduslikult kasvab Lääne-Eesti saartel. Parkides ja aedades aga kasutatakse palju.
Jugapuu
3. Kuslapuu
Seda karvaste hallikasroheliste lehtedega põõsast on metsades palju. Põõsas kasvab suureks ja muudab tihti metsaalused läbimatuks. Marjad on oksale kinnitunud lehekaenlasse ja alti kahekaupa. Marjad saavad valmis juba augustis ja on mõrkjad ning mürgised.
Kuslapuu
4. Maavits
Tegemist on väänduva poolpõõsaga, mille alumine osa on puitunud ja see talvitub. Kasvab veekogude kallastel, võsastikes, lodumetsades, aga võib ka aeda ja parki sattuda. Marjad on läikiv punased ja üsna mürgised.
Harilik maavits 25.10.2021.
5. Maikelluke
Kõik teavad meeldiva lõhnaga maikellukesi kevadel, aga lehtede kolletamisega samal ajal (septembris-oktoobris) valmivad punased või oranžid ümmargused marjad tulevad paljudele üllatuseks. Ometi on neid kõikjal, kus kevadel oli õisi (koduaedades, metsaservades, parkides). Marjad on punased ja väga mürgised, kogu taim on mürgine. Ka vesi, kus on olnud maikellukeste kimp, on mürgine.
Maikelluke metsas 06.11.2021
6. Ussilakk
Lehti tavaliselt neli, aga võib olla ka rohkem. Taimel tipus 1 sinakasmust mari ja see on väga mürgine. Niiskemates metsades ja puisniitudel põõsaste all tavaline.
Ussilakk.
7. Leseleht
Taim on 8-20 cm kõrge, kahe südaja lehega. Viljad on imetillukesed kirsipunased ja ümarad. Valmib augustis-septembris ja võib leida veel oktoobri lõpuski. Kogu taim on mürgine. Varjulisemates metsades ja metsaservades tavaline.
Leseleht 30.10.2021
Leseleht 25.11.2021
8. Näsiniin
Märkame tavaliselt varakevadel (aprillis) ilusate lillakasroosade sireliõie moodi lõhnavate õite pärast. Suvel tagasihoidlik madal põõsas segametsades. Juulis-augustis valmivad punased läikivad marjad, aga need on eluohtlikult mürgised. Tegelikult on kogu taim väga mürgine. Leida võib kõikjalt Eestis.
Näsiniin
9. Kikkapuu
Viljad on roosad kuni punased kuprad, kui need avanevad, paistab sealt välja 2-4 oranži seemet ja see teeb põõsa sügisel (septembris, oktoobris) peamiselt parkides ja koduaedades väga atraktiivseks. Marjad on mürgised, aga harva eluohtlikud. Põõsa õied on aga ebameeldiva lõhnaga ja tegelikult on kogu taim mürgine.
Kikkapuu
10. Must leeder
Põõsas. Lehed enamasti viie lehega, kui neid hõõruda, lõhnavad ebameeldivalt. Viljad ei küpse korraga, seega on kobaras nii musti kui rohelisi marju. Toored marjad ja kogu taim on mürgised. Mustad valminud marjad on söödavad. Parkides ja aedades ilupõõsana, eriti Saaremaal.
Must leeder
Kui tahad rohkem teada, siis olen mürgised marjad Eestis kogunud kokku ka ühele plakatile Mittesöödavad marjad. Tellida saab minu epoest.
Kasutatud kirjandus: Toomas Kukk “Eesti taimede kukeaabits” ja Osvald Pogen “Meie marjad”. Fotod nii siin postituses kui ka plakatil Pille Väljataga ja Shutterstock.
Postri Mittesöödavad marjad tegemise idee oli mul juba mitu aastat, aga arvasin, et materjali kogumine võtab veel kaua aega. Millalgi veebruaris, kui veel Uuskasutuskeskusesse sai, leidsin sealt 50 sendi eest Osvald Pogen´i raamatu Meie marjad. Ma tegelikult teadsin, mida see raamat endast kujutab, aga vaimustusin ikkagi. 118 erinevat Eesti marja, kõigil juures pilt ja info, ka see, kas mari on eriti suure toiteväärtusega või väga mürgine. Välja antud muide minu sünniaastal ehk 1977.
Lisaks sain sealt raamatust teada, et marjad on kõik väikesed lihakad ja mahlased viljad: maasikate ja vaarikate koguvili; toomingate, kirsside, ploomide luuvili; õunte, pihlakate ja ebaküdoonia õunvili ja isegi kadaka käbi. Siit sündiski vahepeal poster Meie marjad, kuhu sai sättida kõik koduaias kasvavad söödavad marjad.
Postril on 19 aias kasvavat marja: aedmaasikas, aedmustikas, aedvaarikas, astelpaju, ebaküdoonia, karusmari, ploom, kirss, kreek, kuumaasikas, murel, must aroonia, must sõstar, pirn, punane sõstar, söödav kuslapuu, valge sõstar, viinamari, õun.
Poster on A3-formaadis (30×42 cm) ja kõikide marjade juures on ka nimed. Valida saab kahe erineva kirja vahel: trükitähed või kirjatähed. Paljud pildid on minu enda pildistatud minu oma Hiiumaa aia viljadest. Kõike aga pole aastate jooksul õnnestunud veel koguda. Tegelikult ei teadnudki, et ühel hetkel läheb neid pilte kohe vaja. Nii on puuduolevad pildid ostetud juurde fotopangast Shutterstock.
Koos postritega Eesti marjad, kus on peal mittemürgised metsamarjad ja Mittesöödavad marjad, moodustab suurepärase seeria kuhugi seinale.
Tuleb ainult tähele panna, et kaubanduses kõige kergemini kättesaadav pildiraam on 30×40 cm. Siis tuleb kas otsida suuremat raami (mis on ka täiesti olemas) või lõigata tekstiosa ära. Poster on trükitud paksemale paberile ja on ka ilma raamita täiesti kasutatav.
Seal teisi postreid ka. Mul on hetkel olemas 8 erinevat kujundust, kõigil kolm erinevat kirjavalikut.
Plakatid saadan üldisel trulli keeratuna ja nendega ei juhtu selle käigus midagi, aga kui on kindel soov sirgelt saada, siis ka seda saab. Anna ainult poe märkustes sellest teada.
