Kanarbik (Calluna vulgaris) on mitmeaastane igihaljas puittaim, täpsemalt kääbuspõõsas. Kõrgus 10-60 cm, võib saada 20-22 aasta vanuseks.
Kanarbikul on lillad kellukesekujulised õied.
Kanarbik on väga vastupidav, kasvab nadides tingimustes, toiteainetevaestel, happelistel, hästi kuivendatud, liivastel muldadel aladel, kus on piisavalt päikest ja talvel on natuke kaitset ka tuulte eest. Selline muld on näiteks okastest tekkinud männi metsa all või siis Eesti rabades. Leidub tihti ka liivastel nõmmedel või nõmmemetsades alustaimestikuna. Tegelikult ei kujuta nõmme ilma kanarbikuta ettegi.
Paljuneb ja levib kergesti, seega peetakse mõnes riigis suisa invasiivseks taimeks. Katab kiiresti ka põlenud alad. Seemneid levitavad linnud ja tuul.
Kanarbikul on väikesed, kõverate servadega lehed. Need on okstel ristikujuliste paaridena vastakuti paigutatud.
Kanarbik hakkab õitsema 3-4 aasta vanuselt ja õitseb kuni 15 aasta vanuseni. Pärast seda kasvatab ainult tüve.
Kanarbiku vili on munajas, väikeste karvadega kaetud kupar, kus sees on palju väikseid ümmargusi seemneid. Kupar valmib septembris ja ühel puhmal võib olla kuni 90 000 seemet.
Kanarbik paljuneb ka vegetatiivselt ehk siis maha paindunud oksad ajavad juures alla.
Kanarbik ei karda pügamist. Seda söövad talvel metsloomad ja ära söödud osad kasvavad ilusti tagasi.
Hariliku kanarbiku teaduslik nimetus on „Calluna vulgaris“. Sõna „calluna“ pärineb kreeka sõnast „kallune“, mis tähendab „puhastada“ või „harjata“. Nimi viitab sellele, et kanarbiku oksi kasutati minevikus luudade valmistamiseks.
Kasutamine
Kanarbikumesi, sest kanarbik on üks suurema nektariga taimi meie aladel.
Kanarbikku kasutatakse õlle-, veini- ja teetööstuses maitseainena.
Kanarbikuõli kasutatakse kosmeetikatööstuses šampoonide, kreemide ja parfüümide valmistamiseks.
Varem kasutati kanarbikku kollakas-oranži villase lõnga saamiseks.
Lillekeeles sümboliseerib kanarbik imetlust ja õnne.
Pildid: Pille Väljataga, kelle lemmikvärv on kanarbikulilla.
Naljakas fakt: tema toa lagi kanarbikulilla, mitte valge.
Juba päris ammu on meie inimeste arusaamisest kadunud teadmine, et maa on kõige alus. Armastus oma maa vastu. Kes teab, see teab. Kes ei tea, see ei saa ega tahagi teada. Ometi tahaks seda, praeguseks juba suurt, probleemi kusagilt lahti harutama hakata. Teadmised on, tunnetus on, aga ostkusi silmnähtavalt ei ole.
Ma olen ikka saanud sugeda, et ma ei kasuta looduse kirjeldamiseks teaduslikke termineid, aga minu arvates ei ole see õige. Iga inimene peaks algatuseks kuulama, vaatlema, katsuma, maitsma, nuusutama ja leidma oma sõnad, mis tema jaoks seda puud-taime-sammalt või muud loodusega seotut iseloomustavad ning looma oma isiklikud sõnad ja seosed. Nii jäävad asjad meelde. Tõenäoliselt tuleb see kooliajast, kus asju tohtis esitada ainult ühte moodi ja palju sa sellest ajast mäletad?
Võtame näiteks vahtra. Fakt on see, et see on Eesti kõige rohkem oksa otstest harunenud puuga, aga kas see on nüüd haruline, sõlmeline, harja moodi, pusa või midagi muud, jääb igaühe oma otsustada. Eriti tundsin seda siis, kui ise ühel matkal olles giid vahtrapuud kirjeldas ja nulle oli see kuidagi väga võõras. Kuidas sina vahtrapuud iseloomustaks?
Või pihlaka talvised pungad on katsudes mõnusad pehmekarvalised, aga teaduse keeles ei tohi sa isegi mitte karv öelda, ammugi mitte, et ta on pehme, siidine või hoopis kassi moodi. Muide, ka pihlakas lõhnab väga omamoodi ja koor on üsna sile, nii et selle puu juures oleks avastamist küll.
Kui kuulama hakata, siis ka linnud laulavad väga erinevalt, isegi liigisiseselt. Rasvatihane, see kollase kõhualusega tegelane, oskab ainult kaht nooti, aga ka sellega annab igasugu imesid teha. Ei ole ainult sitsikleit-sitsikleit. Muide, keegi ei ütle kunagi linnulaulu kohta, et ta teeb valesti. Loodus on nii nagu see on ja alati täiuslik.
Mind vaimustab see vaatlemine ja tulemuste lihtsas keeles jagamine väga. Mulle meeldiks, kui igaüks looks kasvõi ühe päris oma seose mõne looduse osa kohta. Lastega käin metsas juba ammu, nemad võtavadki seda omaks just nii nagu see on ja on ka alati oma avastustest vaimustuses. Ainult kasvades kaob huvi (tulevad teised huvid) ja hiljem saab otsa isegi julgus tuttavast keskkonnast välja astuda. Ometi on arengu käigus inimene kõige pikemat aega olnud looduses ja ta tunneb ennast seal hästi. Kui kord välja saab, siis loodusest saab alati rohkem, kui sinna otsima mindi.
Hetkel olen loodusgiidi õpilane ja täiskasvanutele retki veel välja kuulutanud ei ole, aga kui keegi julgustaks, siis oskused oleks selleks olemas juba praegu. Minu retked oleks just sellised ise avastamise retked. Nime sinna juurde annaks mina.
Ehk kohtume kunagi kusagil, sest iga jaoks on oma aeg ja koht. Sinnani aga saan pakkuda plakateid LOODUSKIIKER poes.
Ma olen lapsest saadik tundud huvi taimede külvamise, istutamise ja paljundamise vastu, seega on loomulik, et ma ei viska sügisel oma begooniaid, pelargoone ja trompetlilli minema, vaid püüan neid kuidagi üle talve hoida. Tavaliselt olen selleks leidnud mõne külma ruumi, aga sel aastal juhtutus nii, et tuli potid tuppa tassida.
Ühel hetkel hakkasin märkama, et keegi närib mu orhideesid. Meie tšintšilja käis ka õhtuti toas ringi jooksmas ning tal oli ka kombeks ampsata ikka siit ja sealt, aga aknalaual vahele ta ei jäänud. Tal see häda, et pabulad kogu aeg kukkusid, nii et kohe oli näha, kus ta käinud oli.
Ühel päeval leidsin kärsakalaadse putuka. Ega mina neid ka nii hästi ei tunne. Tundus kahtlane ja kopsasin surnuks. Siis leidsid lapsed veel ühe ja siis leidsin ise veel kaks. Seega kokku neli. Orhideede lehtede servad olid päris ära näritud. Lisaks sõid nad ära kõik õievarred. Ainult ühe orhidee kolm õit pääses, ju olid juba liiga suured ja kõvad.
Hakkasin lähemalt uurima ja selgus, et see, kelle tuppa olin toonud, on harilik männikärsakas. Noorte mändide kõige suuremad kahjurid. Männikärsaka mardikad toituvad enne ja pärast munemist noorte okaspuutaimede koorest, ka suuremate puude võrsetest ja pungadest ja isu on neil hea. Nõmmel mände küll ja tõenäoliselt neid siis siin elab. Harilik männikärsakas on selline natuke rohkem kui sentimeetrine kõva putukas, pika kärsakuga ja keha on kaetud pruunide ja kollaste soomustega. Ju siis mingi ema arvas, et ühes minu lillepotis on jube hea oma poegi üle talve pidada. Muld on muld. Ema muneb oma munad juba murdunud ja kõduneva männijuurika lähedale kõdusse. Samas selles kõdus talvituvad ka juba valmis kärsakad, sest nad võivad elada kuni 4 aasta vanuseks.
Harilik männikärsakas
Kes ta iganes oli, arvas ta sooja tuppa sattudes, et kevad on juba käes. Kuna mände ei olnud, aga kõht oli tühi, siis valida ei saa ja tuleb süüa, mida süüa on. Üldiselt nad olid nõudliku maitsega ja peale orhideede midagi ära ei söönud.
Vot selline lugu võib juhtuda.
Männikärsaka ja teiste putukatega saab tutvuda ka plakatil Putukad, mille leiab Looduskiiker epoest.
Kask on eestlase igapäevane kaaslane. Ta on helge puu – tal on nõtke võta, heledad lehed, hele koor, hiirekõrvus kased ja kollased tolmlevad isasurvad on küpse kevade märgid.
Eestis kasvab 4 liiki kaski: arukask, sookask, madal kask ja vaevakask. Kaks esimest on puud, kaks viimast põõsad. Madalat kaske ei ole ma oma ihusilmaga (enda teada) näinud, vaevakasest hetkel pilti käepärast ei ole, seega vaatame kiiresti need kaks üle ja keskendume pikemalt arukasele ja sookasele. Pildikogu luban täiendada jooksvalt.
Madal kask kasvab tavaliselt soode ja tundraalades. Eestis võib teda leida soistel, soostunud aladel või avatud, niisketel maastikel, mis on tavalised Põhja-Eestis. Kuna siin on sellele kasele liiga head kasvutingimused, siis väga palju seda meil ei kasva.
Vaevakask on põlvekõrgune raba- ja soopuu, millel on väikesed, kuni sentimeetrised, ümmargused ümarsakiliste servadega lehed ja Põhiliselt Põhja- ja Lääne-Eestis. Erinevalt teistest meie kaskedest on tema urvad püstised ja kuna ta on nii madal, siis seemned ei levi väga kaugele.
Arukask on meie tavalisemaid lehtpuid. Ta on kauni valge tüvega ja pikkade rippuvate okstega. Emas- ja isasõied on koondunud urbadesse. Need pikad kollased, mida kevadel tõenäoliselt märkab, on isasurvad, mis sügise poole silma jäävad, jällegi emasurvad. Praegu, talvel, on okste küljes isasurvad. Viljaks on arukasel väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti (juba augustis) tuule abil levib.
Sookase lehed puhkevad arukase omadest umbes nädal varem ning ka kolletuvad ja varisevad varem. Noorte puude ja vesivõsude lehed ja võrsed on viltjalt hallikarvased ning tugevalt lõhnavad. Paljude sookaskede võras on tuuleluudasid. Arukasega võrreldes õitseb ta hiljem, kasvab aeglasemalt ja ei ole nii valgusnõudlik. Sookask laasub halvasti, tema tüvi on tavaliselt jändrik, kõveravõitu ja okslik. Kasvavad põhiliselt Põhja- ja Lääne-Eestis.
Omast kogemusest võin öelda, et Hiiumaal kasvab enamasti sookask. Alles Tallinnas on silm hakanud märkama ka arukaski.
Arukask ja sookask võivad moodustada hübriide, millel on mõlema liigi tunnuseid, ja siis on selle kase nimi kuldkask.
Kask elab 40-100 aastaseks, aga pole ka haruldane 150-aastane isend.
Eesti kõrgeimad arukased (kuni 38 m) kasvavad Jämedaim arukask (Siiriuse kask) kasvab Võrumaal Urvaste vallas Siiriuse-Otepää tee ääres (ümbermõõt rinnakõrguselt 396 cm). Vanemate arukaskede vanus küünib 150–250 aastani. Eestis kasvab arukask peamiselt segapuistus, vähem on arukase puhtpuistuid (kaasikuid), EETartumaal Järvseljal.
Eestisse on toodud ka umbes 12 kase võõrliiki, aga nendel ma selles kirjatükis ei peatu.
Arukase ja sookase erinevus
Võra
Arukasel hõre, pikkade rippuvate okstega.
Sookase võra on munajas ja tihe, oksad võrdlemisi jämedad ja suunduvad ülespoole.
SookaskVasakul arukask, paremal sookask
Arukase võra
Kõrgus
Arukask on kõrgem (30-35 m). Eesti kõrgeimad arukased (38 m) kasvavad Tartumaal Järvseljal.
Sookask 15-25 meetrit.
Saab hinnata muidugi siis, kui nad juhtuvad kõrvuti olema.
Oksad
– Arukask: Noored oksad kipuvad olema karvata ja tüükjad, nupuliste vaigunäärmetega.
– Sookask: Noorena on oksad tavaliselt kaetud peente karvadega.
Tüvi
Arukask – vananedes tekib tüvele mustad korp, milles on praod või lõhed (ülevalt alla)
Sookase tüvi on ka vanas peas peaaegu juurekaelani valge.
Siin on arukask ja sookask kõrvuti
Lehed
– Arukask: Lehed on üldiselt kolmnurkse või rombikujulised, peenelt sakilise servaga ja sageli tipus üsna teravad.
– Sookask: Lehed on ümaramad või munakujulised, jämedamalt hammastatud servaga ja tavaliselt tipus vähem teravamad.
Kui tõmmata tipust kõige laiema kohani joon, siis arukasel jääb selle joone ja tipu vahele tühimik. Arukask on saleda tipuga, sookask on punnispõseline.
Kasvukoht
Arukask eelistab kuivi, liivaseid muldasid ja teda leidub sageli metsades ja segametsades.
Sookask leidub niiskemates elupaikades, näiteks soodes ja niisketes metsaalustes, ning talub kehvemaid pinnasetingimusi kui hõbekask.
Väike kase urvaõpik
Kasel on emasurvad ja isasurvad. Need urvad, mis praegu, talvel, kaseoksal on, on isasurvad. Ka kevadel on need emasurbadest poole pikemad ja hakkavad rohkem silma. Emasurvad on rohelised ja lehtede vahel. Samas sügisel märkame kaseoksal jällegi rohkem emasurbi.
Rippuvate okstega arukase äratundmine ei valmista arvatavasti suuremaid raskusi. Võib-olla on huvitav teada, kes on kaskede lähimad sugulased. Perekond kask kuulub kaseliste sugukonda. Kaseliste sugukonda kuuluvad Eesti tavalistest puudest ka sarapuud ja lepad. Mis neid kõiki seob? Kõigil neil erinevatel liikidel on näiteks võrdlemisi sarnased õied, eriti isasõied, mis moodustavad pikki rippuvaid urbi. (https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/arukask2.htm)
Kask rahvapärimuses
Eesti rahva suhe kasega on olnud lihtne ja usalduslik: ta on ravinud ihu ja hingehädasid ning aidanud noori teineteiseleidmisel.
Koduaiakask oli ikka arukask, vahel harva sattus aedadesse sookaske.
– noormees viinud oma väljavalitule peatsete kosjade kuulutajana akna alla armukase.
Kase järgi ennustati ka alanud aastat. Kui jüripäeval kased urbas, saab kurba, kui lehes, saab leiba.
Kui kask kohiseb, hakkab sadama, talvel läheb ilm sulale.
Kask rahvameditsiinis
Kasepungi kogutakse talvel või kevadel enne lehtede avanemist. Kasetee on rögalahtistav või ka uriini ja sapieritust soodustav. Värsketest lehtedest valmistatud tõmmis on vitamiinirikas, ajab higistama ja aitab neeru ja põiehädade korral. Lehetõmmis ja kasemahl soodustavad juuste kasvu ja aitavad raskestiparanevaid haavu paraneda.
Meie esiemad värvisid kaselehtedega kangast ja lõnga. Helerohelisi mune saab nendega tänapäevalgi. Olen isegi saunaviha lehtedega lapsepõlves mune värvinud.
Kasetohust tehti vanasti viiske, torbikudi ja märsse. Kasetökatil on raviv toime. Kuulus ka Višnevski salvi koostisesse (see salv parandas hästi haavu, taas isiklik kogemus olemas).
Veel kase kasutusvõimalustest
Kevadel kogutakse kasemahla. Ei ole nii magus kui vahtramahl ja kask jookseb ka hiljem, umbes sinilillede õitsemise ajal. Kasemahl sisaldab 15 anorgaanilist ühendit, näiteks kaalium, kaltsium, magneesium, fosfor, mangaan, tsink. Lisaks orgaanilistest ainetest suhkruid ja õunhapet. Mahlaga on pleegitatud isegi tederetähti.
Arukase puit on sitke ja kergest töödeldav. Praegu tehakse kasepuidust paberit, mööblit ja vineeri. Ennevanasti tehti enamik tarbeesemeid kasepuidust, näiteks noorest kasest tehtud rehavars on väga kerge. Kaks on ka hea pillipuu ja hinnatud küttepuu praegugi.
Vanarahvas soovitas kaske raiuda vana kuuga, siis ei lähe puit seenetama ega hallitama. Raiuti suvel või lehtede langemise aegu, siis on koor lahti. Kõige parema luua saab aga madala kase okstest, sest need on sitked ja painduvad, ei murdu kergesti.
Kaseparasiit tuletael oli enne tikude leiutamist abiks tule tegemisel.
Tuulepesa suitsuga raviti tuulest tulnud haigusi. Tuulepesaga löömine pidi aitama võõrutada allapissimisest.
Meil on samblad ja samblikud. Väga tinti aetakse neid segi, aga tegelikkuses on need kaks teisti erinevat organismi, mis pole omavahel isegi mitte sugulased.
Samblad on väikesed taimed sammaltaimede hõimkonnast. Neil puuduvad juured ning vee ja toitainete transportimise kude. Samas on neil vars ja lehed. Sammaltaimed omastavad vett ja toitaineid kogu keha pinnaga. Samblikud on seene ja vetika või tsüanobakteri sümbiootiline liit. Võiks ka öelda, et samblikuks olemine on üks seene võimalus nälga kustutada ehk sambliku moodustamine on üks seene toitumise viisidest. Eestis on umbes tuhat sellist seeneliiki, kes suudavad moodustada samblikke.
Harilik palusammal. Levinuim sammal Eestis. Tunneb ära punakspruuni vare järgi.
Kõige nähtavam erinevus on see, et samblikud kasvavad lameda koorikuna, samas kui samblad kasvavad püsti või rippuvalt. Sammaldel on vars ja lehed, samblikel mitte (samblike keha kutsutakse talluseks). Samblad on alati rohelised, kasutades fotosünteesiks klorofülli. Samblike värvus võib olla sõltuvalt liigist kas roheline, hall, kollane, oranž, punane, pruun, must või valge.
Samblad kasvavad niisketes ja varjulistes kohtades ning vajavad pidevalt niiskust, et ellu jääda. Samblikud võivad kasvada peaaegu kõikjal, kaasa arvatud kõrbetes ja paljal kaljul. Nad saavad kõik oma toitained õhust ja veest ning nad on väga aeglase kasvuga. Mõned samblikud võivad ebasoodsates tingimustes pikalt uinuvas olekus olla.
Sambla harjased ja eoskuprad.
Paljunemine on samuti erinev. Samblad ei paljune seemnetega vaid eostega, samblikud aga seene-eostega või vegetatiivselt ehk siis tükid murduvad lahti ja moodustavad uusi samblikke.
Suuruselt moodustavad samblad vaipu või puhmaid mõnest millimeetrist meetrini. Samblikud kasvavad tihti väga lähedal aluspinnale ning on vaid mõne sentimeetri paksused. Siiski võivad mõned samblikud, nagu habe-samblik, rippuda okstelt üsna pikalt alla.
Looduses mängivad samblad olulist rolli, eriti metsades. Nad pakuvad varju ja niiskust väikestele putukatele ja seemikutele. Samblavaip takistab vihma- ja lumesulamisvee kiiret äravoolu ja püsib seetõttu kaua niiskena. Poolkõdunenud turbasammalt kasutatakse põllumajanduses. Samblikke hinnatakse samuti toidu, pesamaterjali ja värvainete allikatena. Porosamblik on talvel oluline toiduallikas põhjapõtradele.
Kirjutasin sellest Eesti Matkaliidu Facebookis ja sain kõvasti pahandada. Sealt kustutasin selle peale ära, aga ma ei arva et need tarkuseterad nii halvad on või et kõik eestlased juba teavad, mida talvisele päevale looduses kaasa võiks võtta, seepärast jagan neid oma lehel.
Talvise matka jaoks on oluline valida toidud ja joogid, mis on kerged, toitvad ja sobivad külmadesse tingimustesse ehk siis ei lähe jäässe (või juba on jääs).
Kuumad joogid: tee, kohv, kakao, marjakissell, soe morss ja puljongid on hea valik. Termoses püsivad joogid kuumad pikka aega.
Kuivatatud puuviljad, pähklid, seemned, energiabatoonid, müslibatoonid, kuivatatud liha ja kala
Igasugused küpsised ja kommid.
Paki püreesupid. Siis peaks olema küll ka võimalus teha sooja vett või olema see termosega kaasas.
Kui on võimalus lõket teha, siis:
Vorstid ja liha on klassikalised lõkketoidud. Neid saab küpsetada otse lõkkel või kasutades grillvardaid.
Kartuleid saab küpsetada otse lõkkel. Need võib ka mähkida fooliumisse, et need küpseksid ühtlasemalt.
Mais, paprika, suvikõrvits on ka grillitult väga mõnusad. Enne küpsetamist võib maisi määrida võiga ja maitseainetega.
Võileivad on lihtne ja kiire lõkke toit. Pane kahe viilu vahele juustu-sinki või šokolaadi-banaani ja küpseta restil lõkke kohal või grillresti vahel. Metsas on see ikka väga-väga mõnus toit.
Loodus meie ümber on täis loomingulisi võimalusi ja imelisi materjale, mida saame kasutada loovateks tegevusteks lastega. Üks kõige lihtsam materjal on kivid, mida on tõesti igal pool. Panen allpool kirja 11 kõige esimesena pähe tulnud ideed, mida teha kividega. Ehk on abiks või inspireerib sindki.
1. Kivide otsimine
Minge õue eesmärgiga vaadata üle kõik kivid. Alustada saab pisikestest kividest tee peal või peenras, kuni suuremate kivideni kiviaias või pargis. Jalutuskäigu eesmärk võib olla isegi mõni rändrahn. Mõned Tallinna lähedased rändrahnud on ära toodud SIIN.
2. Mustrite uurimine
Kui oled ise näiteks rannast kogunud portsu erinevaid kive, siis saab uurida, et kivid on märjana erinevad kui kuivana ja kividel on väga palju erinevaid mustreid (punased, mustad, kollased, valged, triibulised, säbrulised, hallid).
3. Kivide sorteerimine
Varem kogutud kive saab sorteerida nende omaduste alusel. Näiteks saavad lapsed sorteerida kive suuruse, värvi või mustri järgi.
4. Kivide ladumine
Erineva suurusega kive saab üksteise otsa laduda ja vaadata, kui suure torni saab. Oluline on märgata, et suuremad ja lapikumad kivid sobivad paremini alla ja väiksemad üles, aga alguses võib proovida laduda hoopis teistmoodi.
5. Kivide matkimine
Paluge lastel varem valmis kogutud kive jäljendada, kasutades savi või plastiliini. Nad võivad proovida luua täpsed koopiad erinevatest kividest, kasutades sarnast kuju ja värvi.
6. Kivide põrkekatse
Tehke kividega põrkekatseid, visates neid erinevatele pindadele, näiteks asfaldile, murule või liivale. Las lapsed katsetavad erinevaid kive ja avastavad, kuidas need erinevatel pindadel põrkavad.
7. Miniatuurne aed
Koguge erinevaid värvilisi kive ja looge miniatuurne aed. Kasutage kive lillepeenardeks, tee kivide abil teeradu või rajage kivimägesid. Lapsed saavad kasutada oma fantaasiat ja luua endale unikaalseid maailmu.
8. Looge nägusid
Kasutage erinevaid kive, lehti, lilli ja muid looduslikke materjale, et luua nägusid. Las lapsed kasutavad oma kujutlusvõimet ja paigutavad kivid näoilmete loomiseks. Nad võivad kasutada kive silmadeks, lehti juusteks või lilleõisi naeratuse jaoks.
9. Kivist kujundite leidmine
Andke lastele ülesanne leida looduses erinevaid kivide kujundeid, nagu süda, täht, ring või ruut. See julgustab tähelepanelikku vaatlust ja visuaalset taju.
10. Kivide värvimine
Värvida saab kas puhta veega, pliiatsitega, markeritega, rasvakriitidega, vesivärvidega või akrüülvärvidega. Joonistada saab erinevaid mustreid, nägusid, kujundada linnuks või marjaks. Võimalusi on lõputult.
11. Kivide kaunistamine
Laske lastel kive kaunistada erinevate materjalidega, nagu säravad kivid, paelad, sulged või värvilised paberid. See võimaldab lastel väljendada oma loovust ja muuta kivid ilusateks kaunistusteks või meeneteks.
Loomulikult on neid ideid rohkem, kuidas lapsed saavad kive mängudes kasutada, siin on kõigest minu valik. Julgustage lapsi olema loomingulised ja nad avastavad ise erinevaid viise, kuidas kive lõbusateks ja harivateks tegevusteks rakendada.
Lõosilmad (rahvakeeli rohkem tuntud kui meelespead) on ilusad lilled, millest on aastate jooksul räägitud palju legende ja lugusid. Legendid lõosilmadest on seotud armastuse, ustavuse ja meelespidamisega. Inglise keeles on taime nimi forget-me-not (ära mind unusta).
Lõosilm
Enne legendide juurde minekut natuke taimest endast ka. Lõosilmi kasvab väga paljudes kohtades maailmas, näiteks soodes või isegi mägedes kuni 2500 meetri kõrgusel. Kasvab 5 kuni 25 cm kõrguseks, Sageli kasvab tihedate põõsastena ja on mitmeaastane taim. Lehedon ovaalsedja mõlajad, alumine pool on karvane. Õiekroonon ümar, läbimõõt 6-9 mm. Õied on intensiivselt eresinised, mõnikord valkjad. Võivad olla ka valged, punakasvioletsed või roosad. Õitseb väga pikka aega, aprill kuni septembrini.
Eestis on seitset liiki lõosilmasid, aga suurte õitega on vaid mets-lõosilm ja soo-lõosilm. Need „õiged” forget-me-not lõosilmad ongi soo-lõosilmad. Sellest ka paljude legendide veega seotus.
Ja nüüd legendid
Keskajal arvati, et lõosilmal on maagilised võimed. Öeldi, et kui inimene kannab lille kogu aeg kaasas, ei unusta tema lähedased teda kunagi. Samuti usuti, et need lilled toovad õnne ja kaitsevad kurjade vaimude eest.
Saksa legendi kohaselt jalutasid rüütel ja tema daam jõe ääres. Rüütel märkas vee ääres kasvavaid ilusaid siniseid lilli. Kahjuks kummardus ta neid korjates liiga sügavale ja kukkus vette. Vool kandis ta minema, aga enne viskas ta kimbu oma daamile ja hüüdis: “Ära unusta mind!”. Sellest päevast alates hakati neid lilli nimetama unustuslilledeks ning sellest ajast saadik on neid seostatud mälestuse ja püsiva armastusega.
Teise legendi kohaselt saadeti rühm ingleid Maale, et nad koguksid kokku kõik eri värvi lilled ja tooksid need taevasse. Lõosilmad olid nii väikesed ja õrnad, et nad jäid tähelepanuta ja jäid maha. Järgmisel päeval nägi Jumal lõosilmi ja oli nende ilust liigutatud, nii et ta andis neile erilise koha oma aias ja lubas, et neid ei unustata enam kunagi.
Kolmanda legendi järgi olevat jumalad ja inimesed kunagi koos elanud ja üksteist armastanud ning kõik oli harmoonias. Kuid siis olevat tulnud sõda, mis muutis kõik.
Jumalad olevat oma kurbuse väljendamiseks loonud meelespea, mille sinised õied sümboliseerivad nende pisaraid. Nad palusid inimestel meeles pidada, et kõik saab ühel päeval taas korda ja armastus võidab sõja.
Ka Eestis on oma legendid
Leidsin ka Eesti oma Legendi, mille järgi oli noormees nimega Lembit armunud kaunisse neiusse nimega Linda. Kuna nad olid üksteist väga armastanud juba pikka aega, otsustas Lembit Linda käe palumiseks teha midagi erilist ja romantilist. Ta otsis välja imekaunid lõosilmad, mis olid sinised, kui taevas ning kinkis need Lindale.
Nad jalutasid koos mööda järve kallast, kui järsku tabas neid torm. Linda kukkus järve ja vajus sügavale vette. Lembit püüdis teda päästa, kuid kahjuks oli juba hilja ja Linda uppus.
Lembit oli meeleheitel ning lubas Linda mälestuseks midagi ilusat luua. Ta kogus lõosilmi ning ehitas neist kaldale risti.
Edasi räägitakse, et järgmisel kevadel tärkasid just seal, kus Linda hukkus, kaunid sinised lõosilmad. Nii sai lõosilm armastuse ja truuduse sümboliks ning on sellest ajast peale olnud eriline lill, mida Eestis austatakse ja armastatakse.
Teise legendi kohaselt oli noor tüdruk, kelle nimi oli Mari, armunud noormehesse nimega Hans. Nad armastasid teineteist sügavalt, kuid paraku oli neil keelatud kohtuda ja abielluda. Ühel päeval saadeti Hans sõtta ning Mari ootas teda tagasi koju. Kuid aastad möödusid ja Hans ei tulnud koju tagasi.
Mari oli väga kurb ja igatses oma armastatud Hansi järele. Ühel päeval nägi ta metsas imeilusat sinist lille, millel oli väikesed õied nagu silmad, mis nagu vaatasid talle otse südamesse. Lill meenutas talle tema armastatut ning ta võttis selle lille enda koduaeda kaasa.
Kui aas tundub võõras sõna, siis sama asi on ka kõnekeeles niit või lihtsalt heinamaa. Heinamaad kujutad sa juba kindlasti ette ja paljud aasalilled tulevad ka kindlasti tuttavad ette.
Mis on aas?
“Aas” on mõiste, mida kasutatakse loodusliku rohumaana kasutatavate alade kirjeldamiseks. Aasad on taimestikurikkad alad, mida iseloomustab mitmekesine taimestik, sealhulgas erinevad rohuliigid ja õistaimed. Aas on üldjuhul inimese poolt rajamata ning kujuneb välja siis, kui maad ei harita. Looduslikud taimed saavad seal vabalt kasvada ja moodistavad omavahel väga hästi tasakaalus oleva ökosüsteemi.
Kus on aas?
Aasa võib leida erinevatest kohtadest, näiteks lagendikelt, metsade servadest, kraavikallastelt, rannikualadelt jne.
Mis kasvab aasal?
Nagu juba öeldud, on aasa taimestik väga mitmekesine. Suurem osa taimestikust moodustavad rohttaimed. Rohttaimed on taimed, millel on pehmed ja painduvad varred ning suhteliselt väikesed lehed, mis on enamasti sirged ja kitsad. Nad paljunevad tavaliselt seemnete abil ning nende juured on üldiselt väiksemad kui põõsaste ja puude juured. Rohttaimed on kohastunud kasvama nii avatud kui ka varjulistes kohtades ning neid leidub erinevates elupaikades, näiteks niitudel, heinamaadel, rannikul, jõgede kallastel, soodes ja metsades.
Üks suurimaid rohttaimede gruppe nii kogu maailmas, kui ka Eesti aasadel on kõrrelised. Mõned tuntumad kõrrelised aasal on: orashein, aruhein, aasnurmikas, põldtimut, kastehein ja kerahein.
Valik kõrrelisi aasal
Teise suure taimegrupi aasal moodustavad liblikõielised, näiteks hiirehernes, erinevad ristikud, nõiahammas, koldrohi, lutsern.
KoldrohiNõiahammasHarilik hiirehernes
Veel mõned suvised õitsevad aasalilled minu kaamerast.
Loomulikult õitseb aasal lilli ka kevadel ning sügisel. Kevadel rõõmustavad silma võililled ja nurmenukud ning sügisel sügisesed seanupud ja peetrilehed. Kevadlilled on kogutud plakatile KEVADLILLED. Kõik muud lilled ootavad alles oma aega.
Et suvele oleks toredam vastu minna, panin kokku kahekümnest aasalillest koosneva plakati AASALILLED, mida saab oma seinale soetada POEST. Sobib ka raamimiseks.
