Olen teinud võrdlevaid pilte, kuidas sarnastel taimedel/lindudel vahet teha.
Lisaks minu Facebooki kontole, on need nüüd siin ka ühes kohas koos.
xxxx
Harilik kukerpuu kasvab meil looduses, aga parkides või aedades võib kohata ka Thunbergi kukerpuud. Viimase leheserv on terve, harilikul on see saagjas. Hariliku kukerpuu õied on kuldkollased, Thunbergi kukerpuul lisaks välisküljelt punakad. Thunbergi kukerpuu marjad on ühekaupa või kuni viiekesi koos, hariliku kukerpuu viljad moodustavad aga pika kobara, milles on üle kümne marja. Hariliku kukerpuu astlad on tavaliselt kolmeharulised, Thunbergi kukerpuul aga üheharulised ja neid on võimalik nagu lehti lahti tõmmata. MAAVITSALISED
Maavitsalised on maailmas väga laialt levinud.
Maavitsa perekonda kuulub neli tuntud köögivilja: kartul, tomat, paprika ja baklažaan.
Looduslikult kasvab Eestis harilik maavits ja must maavits.
TOLMPEAD
Tegelikkuses neid väga kõrvuti ei kohta. Valge õitseb natuke varem (juuni algul) kui punane.
Aasristiku lehel on äratuntav heledam kolmnurk.
LINNUD
Lind, kes läbi aasta Eestis ringi hüppab, ei ole kuldnokk, vaid on musträstas. Musträstal on kollane nokk ja silma ümber kollane ring. Emaslind on aga hoopis pruun. Ka tema on praegu Eestis olemas. Märka teda kusagil puu all või aial kössitamas või maas hüppamas.
Rähnidel on isalinnul kuklal punane laik.Isasel rasvatihasel on kõhu all lai must triip, emasel kitsam ja ei lähe lõpuni välja ka.Koduvarblased on mõlemad hallid, aga isaslind ikkagi uhkem.
Kanarbik (Calluna vulgaris) on mitmeaastane igihaljas puittaim, täpsemalt kääbuspõõsas. Kõrgus 10-60 cm, võib saada 20-22 aasta vanuseks.
Kanarbikul on lillad kellukesekujulised õied.
Kanarbik on väga vastupidav, kasvab nadides tingimustes, toiteainetevaestel, happelistel, hästi kuivendatud, liivastel muldadel aladel, kus on piisavalt päikest ja talvel on natuke kaitset ka tuulte eest. Selline muld on näiteks okastest tekkinud männi metsa all või siis Eesti rabades. Leidub tihti ka liivastel nõmmedel või nõmmemetsades alustaimestikuna. Tegelikult ei kujuta nõmme ilma kanarbikuta ettegi.
Paljuneb ja levib kergesti, seega peetakse mõnes riigis suisa invasiivseks taimeks. Katab kiiresti ka põlenud alad. Seemneid levitavad linnud ja tuul.
Kanarbikul on väikesed, kõverate servadega lehed. Need on okstel ristikujuliste paaridena vastakuti paigutatud.
Kanarbik hakkab õitsema 3-4 aasta vanuselt ja õitseb kuni 15 aasta vanuseni. Pärast seda kasvatab ainult tüve.
Kanarbiku vili on munajas, väikeste karvadega kaetud kupar, kus sees on palju väikseid ümmargusi seemneid. Kupar valmib septembris ja ühel puhmal võib olla kuni 90 000 seemet.
Kanarbik paljuneb ka vegetatiivselt ehk siis maha paindunud oksad ajavad juures alla.
Kanarbik ei karda pügamist. Seda söövad talvel metsloomad ja ära söödud osad kasvavad ilusti tagasi.
Hariliku kanarbiku teaduslik nimetus on „Calluna vulgaris“. Sõna „calluna“ pärineb kreeka sõnast „kallune“, mis tähendab „puhastada“ või „harjata“. Nimi viitab sellele, et kanarbiku oksi kasutati minevikus luudade valmistamiseks.
Kasutamine
Kanarbikumesi, sest kanarbik on üks suurema nektariga taimi meie aladel.
Kanarbikku kasutatakse õlle-, veini- ja teetööstuses maitseainena.
Kanarbikuõli kasutatakse kosmeetikatööstuses šampoonide, kreemide ja parfüümide valmistamiseks.
Varem kasutati kanarbikku kollakas-oranži villase lõnga saamiseks.
Lillekeeles sümboliseerib kanarbik imetlust ja õnne.
Pildid: Pille Väljataga, kelle lemmikvärv on kanarbikulilla.
Naljakas fakt: tema toa lagi kanarbikulilla, mitte valge.
Meil on samblad ja samblikud. Väga tinti aetakse neid segi, aga tegelikkuses on need kaks teisti erinevat organismi, mis pole omavahel isegi mitte sugulased.
Samblad on väikesed taimed sammaltaimede hõimkonnast. Neil puuduvad juured ning vee ja toitainete transportimise kude. Samas on neil vars ja lehed. Sammaltaimed omastavad vett ja toitaineid kogu keha pinnaga. Samblikud on seene ja vetika või tsüanobakteri sümbiootiline liit. Võiks ka öelda, et samblikuks olemine on üks seene võimalus nälga kustutada ehk sambliku moodustamine on üks seene toitumise viisidest. Eestis on umbes tuhat sellist seeneliiki, kes suudavad moodustada samblikke.
Harilik palusammal. Levinuim sammal Eestis. Tunneb ära punakspruuni vare järgi.
Kõige nähtavam erinevus on see, et samblikud kasvavad lameda koorikuna, samas kui samblad kasvavad püsti või rippuvalt. Sammaldel on vars ja lehed, samblikel mitte (samblike keha kutsutakse talluseks). Samblad on alati rohelised, kasutades fotosünteesiks klorofülli. Samblike värvus võib olla sõltuvalt liigist kas roheline, hall, kollane, oranž, punane, pruun, must või valge.
Samblad kasvavad niisketes ja varjulistes kohtades ning vajavad pidevalt niiskust, et ellu jääda. Samblikud võivad kasvada peaaegu kõikjal, kaasa arvatud kõrbetes ja paljal kaljul. Nad saavad kõik oma toitained õhust ja veest ning nad on väga aeglase kasvuga. Mõned samblikud võivad ebasoodsates tingimustes pikalt uinuvas olekus olla.
Sambla harjased ja eoskuprad.
Paljunemine on samuti erinev. Samblad ei paljune seemnetega vaid eostega, samblikud aga seene-eostega või vegetatiivselt ehk siis tükid murduvad lahti ja moodustavad uusi samblikke.
Suuruselt moodustavad samblad vaipu või puhmaid mõnest millimeetrist meetrini. Samblikud kasvavad tihti väga lähedal aluspinnale ning on vaid mõne sentimeetri paksused. Siiski võivad mõned samblikud, nagu habe-samblik, rippuda okstelt üsna pikalt alla.
Looduses mängivad samblad olulist rolli, eriti metsades. Nad pakuvad varju ja niiskust väikestele putukatele ja seemikutele. Samblavaip takistab vihma- ja lumesulamisvee kiiret äravoolu ja püsib seetõttu kaua niiskena. Poolkõdunenud turbasammalt kasutatakse põllumajanduses. Samblikke hinnatakse samuti toidu, pesamaterjali ja värvainete allikatena. Porosamblik on talvel oluline toiduallikas põhjapõtradele.
Kui aas tundub võõras sõna, siis sama asi on ka kõnekeeles niit või lihtsalt heinamaa. Heinamaad kujutad sa juba kindlasti ette ja paljud aasalilled tulevad ka kindlasti tuttavad ette.
Mis on aas?
“Aas” on mõiste, mida kasutatakse loodusliku rohumaana kasutatavate alade kirjeldamiseks. Aasad on taimestikurikkad alad, mida iseloomustab mitmekesine taimestik, sealhulgas erinevad rohuliigid ja õistaimed. Aas on üldjuhul inimese poolt rajamata ning kujuneb välja siis, kui maad ei harita. Looduslikud taimed saavad seal vabalt kasvada ja moodistavad omavahel väga hästi tasakaalus oleva ökosüsteemi.
Kus on aas?
Aasa võib leida erinevatest kohtadest, näiteks lagendikelt, metsade servadest, kraavikallastelt, rannikualadelt jne.
Mis kasvab aasal?
Nagu juba öeldud, on aasa taimestik väga mitmekesine. Suurem osa taimestikust moodustavad rohttaimed. Rohttaimed on taimed, millel on pehmed ja painduvad varred ning suhteliselt väikesed lehed, mis on enamasti sirged ja kitsad. Nad paljunevad tavaliselt seemnete abil ning nende juured on üldiselt väiksemad kui põõsaste ja puude juured. Rohttaimed on kohastunud kasvama nii avatud kui ka varjulistes kohtades ning neid leidub erinevates elupaikades, näiteks niitudel, heinamaadel, rannikul, jõgede kallastel, soodes ja metsades.
Üks suurimaid rohttaimede gruppe nii kogu maailmas, kui ka Eesti aasadel on kõrrelised. Mõned tuntumad kõrrelised aasal on: orashein, aruhein, aasnurmikas, põldtimut, kastehein ja kerahein.
Valik kõrrelisi aasal
Teise suure taimegrupi aasal moodustavad liblikõielised, näiteks hiirehernes, erinevad ristikud, nõiahammas, koldrohi, lutsern.
KoldrohiNõiahammasHarilik hiirehernes
Veel mõned suvised õitsevad aasalilled minu kaamerast.
Loomulikult õitseb aasal lilli ka kevadel ning sügisel. Kevadel rõõmustavad silma võililled ja nurmenukud ning sügisel sügisesed seanupud ja peetrilehed. Kevadlilled on kogutud plakatile KEVADLILLED. Kõik muud lilled ootavad alles oma aega.
Et suvele oleks toredam vastu minna, panin kokku kahekümnest aasalillest koosneva plakati AASALILLED, mida saab oma seinale soetada POEST. Sobib ka raamimiseks.
