Olen teinud võrdlevaid pilte, kuidas sarnastel taimedel/lindudel vahet teha.
Lisaks minu Facebooki kontole, on need nüüd siin ka ühes kohas koos.
xxxx
Harilik kukerpuu kasvab meil looduses, aga parkides või aedades võib kohata ka Thunbergi kukerpuud. Viimase leheserv on terve, harilikul on see saagjas. Hariliku kukerpuu õied on kuldkollased, Thunbergi kukerpuul lisaks välisküljelt punakad. Thunbergi kukerpuu marjad on ühekaupa või kuni viiekesi koos, hariliku kukerpuu viljad moodustavad aga pika kobara, milles on üle kümne marja. Hariliku kukerpuu astlad on tavaliselt kolmeharulised, Thunbergi kukerpuul aga üheharulised ja neid on võimalik nagu lehti lahti tõmmata. MAAVITSALISED
Maavitsalised on maailmas väga laialt levinud.
Maavitsa perekonda kuulub neli tuntud köögivilja: kartul, tomat, paprika ja baklažaan.
Looduslikult kasvab Eestis harilik maavits ja must maavits.
TOLMPEAD
Tegelikkuses neid väga kõrvuti ei kohta. Valge õitseb natuke varem (juuni algul) kui punane.
Aasristiku lehel on äratuntav heledam kolmnurk.
LINNUD
Lind, kes läbi aasta Eestis ringi hüppab, ei ole kuldnokk, vaid on musträstas. Musträstal on kollane nokk ja silma ümber kollane ring. Emaslind on aga hoopis pruun. Ka tema on praegu Eestis olemas. Märka teda kusagil puu all või aial kössitamas või maas hüppamas.
Rähnidel on isalinnul kuklal punane laik.Isasel rasvatihasel on kõhu all lai must triip, emasel kitsam ja ei lähe lõpuni välja ka.Koduvarblased on mõlemad hallid, aga isaslind ikkagi uhkem.
Kanarbik (Calluna vulgaris) on mitmeaastane igihaljas puittaim, täpsemalt kääbuspõõsas. Kõrgus 10-60 cm, võib saada 20-22 aasta vanuseks.
Kanarbikul on lillad kellukesekujulised õied.
Kanarbik on väga vastupidav, kasvab nadides tingimustes, toiteainetevaestel, happelistel, hästi kuivendatud, liivastel muldadel aladel, kus on piisavalt päikest ja talvel on natuke kaitset ka tuulte eest. Selline muld on näiteks okastest tekkinud männi metsa all või siis Eesti rabades. Leidub tihti ka liivastel nõmmedel või nõmmemetsades alustaimestikuna. Tegelikult ei kujuta nõmme ilma kanarbikuta ettegi.
Paljuneb ja levib kergesti, seega peetakse mõnes riigis suisa invasiivseks taimeks. Katab kiiresti ka põlenud alad. Seemneid levitavad linnud ja tuul.
Kanarbikul on väikesed, kõverate servadega lehed. Need on okstel ristikujuliste paaridena vastakuti paigutatud.
Kanarbik hakkab õitsema 3-4 aasta vanuselt ja õitseb kuni 15 aasta vanuseni. Pärast seda kasvatab ainult tüve.
Kanarbiku vili on munajas, väikeste karvadega kaetud kupar, kus sees on palju väikseid ümmargusi seemneid. Kupar valmib septembris ja ühel puhmal võib olla kuni 90 000 seemet.
Kanarbik paljuneb ka vegetatiivselt ehk siis maha paindunud oksad ajavad juures alla.
Kanarbik ei karda pügamist. Seda söövad talvel metsloomad ja ära söödud osad kasvavad ilusti tagasi.
Hariliku kanarbiku teaduslik nimetus on „Calluna vulgaris“. Sõna „calluna“ pärineb kreeka sõnast „kallune“, mis tähendab „puhastada“ või „harjata“. Nimi viitab sellele, et kanarbiku oksi kasutati minevikus luudade valmistamiseks.
Kasutamine
Kanarbikumesi, sest kanarbik on üks suurema nektariga taimi meie aladel.
Kanarbikku kasutatakse õlle-, veini- ja teetööstuses maitseainena.
Kanarbikuõli kasutatakse kosmeetikatööstuses šampoonide, kreemide ja parfüümide valmistamiseks.
Varem kasutati kanarbikku kollakas-oranži villase lõnga saamiseks.
Lillekeeles sümboliseerib kanarbik imetlust ja õnne.
Pildid: Pille Väljataga, kelle lemmikvärv on kanarbikulilla.
Naljakas fakt: tema toa lagi kanarbikulilla, mitte valge.
Ma olen lapsest saadik tundud huvi taimede külvamise, istutamise ja paljundamise vastu, seega on loomulik, et ma ei viska sügisel oma begooniaid, pelargoone ja trompetlilli minema, vaid püüan neid kuidagi üle talve hoida. Tavaliselt olen selleks leidnud mõne külma ruumi, aga sel aastal juhtutus nii, et tuli potid tuppa tassida.
Ühel hetkel hakkasin märkama, et keegi närib mu orhideesid. Meie tšintšilja käis ka õhtuti toas ringi jooksmas ning tal oli ka kombeks ampsata ikka siit ja sealt, aga aknalaual vahele ta ei jäänud. Tal see häda, et pabulad kogu aeg kukkusid, nii et kohe oli näha, kus ta käinud oli.
Ühel päeval leidsin kärsakalaadse putuka. Ega mina neid ka nii hästi ei tunne. Tundus kahtlane ja kopsasin surnuks. Siis leidsid lapsed veel ühe ja siis leidsin ise veel kaks. Seega kokku neli. Orhideede lehtede servad olid päris ära näritud. Lisaks sõid nad ära kõik õievarred. Ainult ühe orhidee kolm õit pääses, ju olid juba liiga suured ja kõvad.
Hakkasin lähemalt uurima ja selgus, et see, kelle tuppa olin toonud, on harilik männikärsakas. Noorte mändide kõige suuremad kahjurid. Männikärsaka mardikad toituvad enne ja pärast munemist noorte okaspuutaimede koorest, ka suuremate puude võrsetest ja pungadest ja isu on neil hea. Nõmmel mände küll ja tõenäoliselt neid siis siin elab. Harilik männikärsakas on selline natuke rohkem kui sentimeetrine kõva putukas, pika kärsakuga ja keha on kaetud pruunide ja kollaste soomustega. Ju siis mingi ema arvas, et ühes minu lillepotis on jube hea oma poegi üle talve pidada. Muld on muld. Ema muneb oma munad juba murdunud ja kõduneva männijuurika lähedale kõdusse. Samas selles kõdus talvituvad ka juba valmis kärsakad, sest nad võivad elada kuni 4 aasta vanuseks.
Harilik männikärsakas
Kes ta iganes oli, arvas ta sooja tuppa sattudes, et kevad on juba käes. Kuna mände ei olnud, aga kõht oli tühi, siis valida ei saa ja tuleb süüa, mida süüa on. Üldiselt nad olid nõudliku maitsega ja peale orhideede midagi ära ei söönud.
Vot selline lugu võib juhtuda.
Männikärsaka ja teiste putukatega saab tutvuda ka plakatil Putukad, mille leiab Looduskiiker epoest.
Kask on eestlase igapäevane kaaslane. Ta on helge puu – tal on nõtke võta, heledad lehed, hele koor, hiirekõrvus kased ja kollased tolmlevad isasurvad on küpse kevade märgid.
Eestis kasvab 4 liiki kaski: arukask, sookask, madal kask ja vaevakask. Kaks esimest on puud, kaks viimast põõsad. Madalat kaske ei ole ma oma ihusilmaga (enda teada) näinud, vaevakasest hetkel pilti käepärast ei ole, seega vaatame kiiresti need kaks üle ja keskendume pikemalt arukasele ja sookasele. Pildikogu luban täiendada jooksvalt.
Madal kask kasvab tavaliselt soode ja tundraalades. Eestis võib teda leida soistel, soostunud aladel või avatud, niisketel maastikel, mis on tavalised Põhja-Eestis. Kuna siin on sellele kasele liiga head kasvutingimused, siis väga palju seda meil ei kasva.
Vaevakask on põlvekõrgune raba- ja soopuu, millel on väikesed, kuni sentimeetrised, ümmargused ümarsakiliste servadega lehed ja Põhiliselt Põhja- ja Lääne-Eestis. Erinevalt teistest meie kaskedest on tema urvad püstised ja kuna ta on nii madal, siis seemned ei levi väga kaugele.
Arukask on meie tavalisemaid lehtpuid. Ta on kauni valge tüvega ja pikkade rippuvate okstega. Emas- ja isasõied on koondunud urbadesse. Need pikad kollased, mida kevadel tõenäoliselt märkab, on isasurvad, mis sügise poole silma jäävad, jällegi emasurvad. Praegu, talvel, on okste küljes isasurvad. Viljaks on arukasel väike kahe laia tiivaga pähklike, mis sügiseti (juba augustis) tuule abil levib.
Sookase lehed puhkevad arukase omadest umbes nädal varem ning ka kolletuvad ja varisevad varem. Noorte puude ja vesivõsude lehed ja võrsed on viltjalt hallikarvased ning tugevalt lõhnavad. Paljude sookaskede võras on tuuleluudasid. Arukasega võrreldes õitseb ta hiljem, kasvab aeglasemalt ja ei ole nii valgusnõudlik. Sookask laasub halvasti, tema tüvi on tavaliselt jändrik, kõveravõitu ja okslik. Kasvavad põhiliselt Põhja- ja Lääne-Eestis.
Omast kogemusest võin öelda, et Hiiumaal kasvab enamasti sookask. Alles Tallinnas on silm hakanud märkama ka arukaski.
Arukask ja sookask võivad moodustada hübriide, millel on mõlema liigi tunnuseid, ja siis on selle kase nimi kuldkask.
Kask elab 40-100 aastaseks, aga pole ka haruldane 150-aastane isend.
Eesti kõrgeimad arukased (kuni 38 m) kasvavad Jämedaim arukask (Siiriuse kask) kasvab Võrumaal Urvaste vallas Siiriuse-Otepää tee ääres (ümbermõõt rinnakõrguselt 396 cm). Vanemate arukaskede vanus küünib 150–250 aastani. Eestis kasvab arukask peamiselt segapuistus, vähem on arukase puhtpuistuid (kaasikuid), EETartumaal Järvseljal.
Eestisse on toodud ka umbes 12 kase võõrliiki, aga nendel ma selles kirjatükis ei peatu.
Arukase ja sookase erinevus
Võra
Arukasel hõre, pikkade rippuvate okstega.
Sookase võra on munajas ja tihe, oksad võrdlemisi jämedad ja suunduvad ülespoole.
SookaskVasakul arukask, paremal sookask
Arukase võra
Kõrgus
Arukask on kõrgem (30-35 m). Eesti kõrgeimad arukased (38 m) kasvavad Tartumaal Järvseljal.
Sookask 15-25 meetrit.
Saab hinnata muidugi siis, kui nad juhtuvad kõrvuti olema.
Oksad
– Arukask: Noored oksad kipuvad olema karvata ja tüükjad, nupuliste vaigunäärmetega.
– Sookask: Noorena on oksad tavaliselt kaetud peente karvadega.
Tüvi
Arukask – vananedes tekib tüvele mustad korp, milles on praod või lõhed (ülevalt alla)
Sookase tüvi on ka vanas peas peaaegu juurekaelani valge.
Siin on arukask ja sookask kõrvuti
Lehed
– Arukask: Lehed on üldiselt kolmnurkse või rombikujulised, peenelt sakilise servaga ja sageli tipus üsna teravad.
– Sookask: Lehed on ümaramad või munakujulised, jämedamalt hammastatud servaga ja tavaliselt tipus vähem teravamad.
Kui tõmmata tipust kõige laiema kohani joon, siis arukasel jääb selle joone ja tipu vahele tühimik. Arukask on saleda tipuga, sookask on punnispõseline.
Kasvukoht
Arukask eelistab kuivi, liivaseid muldasid ja teda leidub sageli metsades ja segametsades.
Sookask leidub niiskemates elupaikades, näiteks soodes ja niisketes metsaalustes, ning talub kehvemaid pinnasetingimusi kui hõbekask.
Väike kase urvaõpik
Kasel on emasurvad ja isasurvad. Need urvad, mis praegu, talvel, kaseoksal on, on isasurvad. Ka kevadel on need emasurbadest poole pikemad ja hakkavad rohkem silma. Emasurvad on rohelised ja lehtede vahel. Samas sügisel märkame kaseoksal jällegi rohkem emasurbi.
Rippuvate okstega arukase äratundmine ei valmista arvatavasti suuremaid raskusi. Võib-olla on huvitav teada, kes on kaskede lähimad sugulased. Perekond kask kuulub kaseliste sugukonda. Kaseliste sugukonda kuuluvad Eesti tavalistest puudest ka sarapuud ja lepad. Mis neid kõiki seob? Kõigil neil erinevatel liikidel on näiteks võrdlemisi sarnased õied, eriti isasõied, mis moodustavad pikki rippuvaid urbi. (https://bio.edu.ee/taimed/oistaim/arukask2.htm)
Kask rahvapärimuses
Eesti rahva suhe kasega on olnud lihtne ja usalduslik: ta on ravinud ihu ja hingehädasid ning aidanud noori teineteiseleidmisel.
Koduaiakask oli ikka arukask, vahel harva sattus aedadesse sookaske.
– noormees viinud oma väljavalitule peatsete kosjade kuulutajana akna alla armukase.
Kase järgi ennustati ka alanud aastat. Kui jüripäeval kased urbas, saab kurba, kui lehes, saab leiba.
Kui kask kohiseb, hakkab sadama, talvel läheb ilm sulale.
Kask rahvameditsiinis
Kasepungi kogutakse talvel või kevadel enne lehtede avanemist. Kasetee on rögalahtistav või ka uriini ja sapieritust soodustav. Värsketest lehtedest valmistatud tõmmis on vitamiinirikas, ajab higistama ja aitab neeru ja põiehädade korral. Lehetõmmis ja kasemahl soodustavad juuste kasvu ja aitavad raskestiparanevaid haavu paraneda.
Meie esiemad värvisid kaselehtedega kangast ja lõnga. Helerohelisi mune saab nendega tänapäevalgi. Olen isegi saunaviha lehtedega lapsepõlves mune värvinud.
Kasetohust tehti vanasti viiske, torbikudi ja märsse. Kasetökatil on raviv toime. Kuulus ka Višnevski salvi koostisesse (see salv parandas hästi haavu, taas isiklik kogemus olemas).
Veel kase kasutusvõimalustest
Kevadel kogutakse kasemahla. Ei ole nii magus kui vahtramahl ja kask jookseb ka hiljem, umbes sinilillede õitsemise ajal. Kasemahl sisaldab 15 anorgaanilist ühendit, näiteks kaalium, kaltsium, magneesium, fosfor, mangaan, tsink. Lisaks orgaanilistest ainetest suhkruid ja õunhapet. Mahlaga on pleegitatud isegi tederetähti.
Arukase puit on sitke ja kergest töödeldav. Praegu tehakse kasepuidust paberit, mööblit ja vineeri. Ennevanasti tehti enamik tarbeesemeid kasepuidust, näiteks noorest kasest tehtud rehavars on väga kerge. Kaks on ka hea pillipuu ja hinnatud küttepuu praegugi.
Vanarahvas soovitas kaske raiuda vana kuuga, siis ei lähe puit seenetama ega hallitama. Raiuti suvel või lehtede langemise aegu, siis on koor lahti. Kõige parema luua saab aga madala kase okstest, sest need on sitked ja painduvad, ei murdu kergesti.
Kaseparasiit tuletael oli enne tikude leiutamist abiks tule tegemisel.
Tuulepesa suitsuga raviti tuulest tulnud haigusi. Tuulepesaga löömine pidi aitama võõrutada allapissimisest.
Seda suurt ja üsna julget, seega hästi silma hakkavat lindu, tunnevad tõenäoliselt kõik. Silma hakkab ta isegi linnas, sest kui varem ei jäänud varesed ööseks linnadesse, vaid eelistasid ööbida rahulikumas kohas, siis nüüd on nad hakanud linnades isegi pesitsema. Hallvarese arvukus aasta- aastalt kasvab ja selle arvelt väheneb teiste linnalindude oma. Põhjuseks võitlus territooriumi /toidu pärast.
Kevadest annab märku minu oma akna taga pesa tarvis oksi murdev varesepaar. Nad hakkavad seda juba üsna varakult tegema. Hallvarese pesa on keerukas ehitis, mis peab olema nii tuule kui ka vihmakindel. Pesa karkass on oksad, mida saab leida maast või murda ise puude küljest. Hallvares pesitseb Põhja- ja Ida-Euroopas.
Välimus
Hallvarese pea, tiivad, saba, kurgualune ja reied on mustad, ülejäänu on tuhkhall. Nokk ja jalad on mustad, silm tumepruun. Keskmise hallvarese üldpikkus on 47 cm, kaal on 510 grammi ja tiibade siruulatus 98 cm. Vanalindudel on mustad ja pruunika varjundiga hallid suled.
Huvitav fakt: Noortel selleaastastel hallvarestel on vanadega võrreldes tükk maad lühem saba.
Laul
Hallvares on teiste vareslastega võrreldes valjema häälega kuna nad ei ela kolooniates. Tarvis on, et territooriumi nõudev ja tähistav hääl kostaks kaugel oleva teise vareseni. Vanad varesed teevad tavaliselt 3-4 kraaksatust. Noored varesed kraaksuvad vaiksemalt ja peenema häälega ning kraaksatusi on rohkem. Erinevalt muudest vareslastest, hallvares häälte jäljendamist ei harrasta.
Veel üks huvitav fakt: vanim teadaolev hallvares on 16 aasta ja 9 kuu vanune.
Ja nüüd võib minna õue vareseid otsima, sest nad elavad meil aastaringselt.
PS. Seda teksti ei tasu referaatides viidata, sest mina oma allikatele ka ei viidanud. Küll aga piltide autor olen mina ise.
Plakateid, kust pealt leiab varese, on mul kaks: Eesti linnud ja Talvised aialinnud. Samuti leiab varese ka õppekaartidelt Eesti linnud.
Vaarikas on ülipopulaarne taim, selle põõsa marjad on väga maitsvad ja ka tervislikud. Kuna ma ei oska teaduslikku teksti maitsekalt edasi anda, siis panen info vaarika kohta kirja lihtsalt punktidena. Infosse tasub siiski suhtuda kriitiliselt, sest algmaterjal on kogutud mitte teatmeteostest vaid internetist.
Harilik vaarikas raiesmikul.
Huvitavad faktid vaarikate kohta
Harilik vaarikas on heitlehine põõsas.
Vaarikapõõsa vilja kutsutakse samuti vaarikaks.
Botaaniliselt ei ole vaarika vili mari, vaid koguvili, see tähendab et see koosneb paljudest pisikestest kokkukasvanud viljadest ja igal viljal on oma seeme.
Vaarikad võivad olla värvitud mis tahes punase varjundiga, alates kahvaturoosast kuni sügava burgundiani. Mõnede kultuursortide marjad on kollased, mõned valged või mustjad.
Vaarikaõied meeldivad mesilastele. Vaarikanektarit koguvad mesilased suurendavad põõsaste saaki 60-100%. Vaarika õis on suunaga alla, nii et putukad saavad neist süüa ka siis, kui sajab.
Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga on kaks aastat, teisel aastal vars viljub ja seejärel kuivab.
Hariliku vaarika oks.
Vaarikapõõsa kõrgus on 1-1,5 meetrit.
Harilik vaarikas kasvab kõikjal: metsades, raiesmikel, metsaservades, väludel, võsastikes, teede ääres.
Vaarikas õitseb mais-juunis, viljad valmivad juulis, augustis.
Vaarikat kasvatatakse ka kultuurtaimena. Aedvaarika mari on suurem, metsvaarika oma väiksem, aromaatsem, sisaldab vähem vett ja on ka suuremate raviomadustega.
Harilik vaarikas.
Esimest korda on mainitud vaarikapõõsaid 3 sajandil eKr Kreeta saarel. Legendi järgi otsustas nümf vaarikatega toita väikest Zeusi, kes nuttis nii valjult, et Olümpose jumalad ei kuulnud üksteist. Vaarika mari oli too aeg veel valge. Marju korjates rebis ta käed verre okastega katki, peale mida ongi vaarikad punase.
Vaarikad sisaldavad kuni 11% suhkruid, eeterlikke õlisid, A-, B-, C-vitamiini, orgaanilisi happeid ja isegi alkohole (viinhape, fenüületüül ja isoamüül).
Vaarikaseemned sisaldavad umbes 22% rasvaõli, vaarikaseemneõli kasutatakse kosmeetikatoodetes.
Vaarika marjad sisaldavad salitsüülhapet, seega on neil higistamaajav ja palavikku alandav toime. Selleks juuakse kuivatatud vaarikamarja, -lehe või -varreteed, süüakse kodust toormoosi või tarvitatakse vaarikasiirupit.
Vaarikamarjad on rikkad foolhappe ja raua poolest, mistõttu on need eriti kasulikud naistele (eriti rasedatele).
Vaarikat peetakse nendes sisalduva vase tõttu ka suurepäraseks antidepressandiks.
Kõige rohkem vaarikaid maailmas kasvatatakse Venemaal.
Teadlased hakkasid erinevaid vaarikasorte märkama juba 16. sajandil. Samal ajal alustati ka nende taimede kasvatamist aedades.
Vaarikas on koha leidnud ka minu plakatil Eesti marjad. Plakatiga saab lähemalt tutvuda siinsamas epoes.
Plakat Eesti marjad
Allikad:https://anydaylife.com/
Osvald Pogen, Meie Marjad
J.Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste, Eesti NSV ravimtaimed
Wikipedia ja veel üks kaotsiläinud lingiga venekeelne leht.
Putukad on maal elanud umbes miljon aastat. Teadlaste arvates elab meie planeedil 2-8 miljonit putukaliiki, nendest on avastatud ja uuritud umbes 1 miljonit, seega kuigi iga päev avastatakse uusi putukaliike, pole enamikku putukaid veel uuritud.
Kõikidest elusliikidest on putukad kõige suurem populatsioon, arvatakse, et isegi pool kogu elusolenditest.
Enamikul putukatel on kuus jalga, kaks tundlat ehk antenni ja tiivad. Enamik putukaid elab maismaal, kuigi mõned putukad elavad ka vees. Ookeanides elab kõige vähem putukaid, kuigi mõned liigid seal siiski elavad. Enamik putukaliike elab troopilistes piirkondades, mõned aga ka nii külmas nagu Arktika. Putukad on väga erineva suuruse, kuju ja värviga.
Triiplutikas
Putukad on selgrootud, nende keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Putukad on kõigusoojased, mis tähendab, et nende temperatuur muutub koos nende keskkonna temperatuuriga. Enamik putukaid muneb ja nende järglased kooruvad munadest.
Enamik inimesi arvab, et putukad on väikesed tüütud kahjurid, tegelikult aga on paljud putukad just kasulikud nii inimesele kui ka keskkonnale.
Sipelgad, mesilased, herilased, liblikad, aitavad omale nektarit kogudes ka taimi tolmeldada, nii saavad inimesed taimedelt rohkem saaki. Mesilaste toodetud mett kasutatakse toiduks ja ka ravimina, siidiussid toodavad siidi. Siidist valmistatakse näiteks riideid. Paljudele lindudele ja loomadele on putukad toiduks.
Mõned rekordid
Maailma kõige suurem putukas on kiil. Kõige suurema kiili tiibade siruulatuseks on mõõdetud 71 sentimeetrit. Pikad on ka pulgaputukad, kõige pikem mõõdetud pulgaputukas on olnud 62 cm pikk. Suured on ka mõned põrnikad ja liblikad. Kõige raskem kaalutud putukas on olnud 71 grammi.
Pulgaputukas
Maailma tugevaim putukas on sipelgas, kes on võimeline tõstma ja kandma esemeid, mis on kümneid kordi oma kaalust suuremad. Ta on suurust arvestades üldiselt planeedi tugevaim elusolend.
Mida putukad söövad?
Enamik putukaid on taimetoidulised, mis tähendab, et nad jäävad ellu ainult taimi süües. Nad söövad põhimõtteliselt kõiki taimeosi ehk siis lehti, juuri, puitu, seemneid, õisi ja õitelt kogutud nektarit.
Mõned putukad on röövputukad ehk nad jahivad endast väiksemaid putukaid ja söövad neid. Kõige tuntum röövputukas on palvetajaritsikas. Ta sööb üldjuhul teisi putukaid, aga mõned suuremad isendid võivad süüa ka väiksemaid linde, konni või röövikuid. Palvetajaritsikas on 2019 leitud ka Eestist. Lätist on neid leitud rohkem.
Kirbud ja täid on aga parasiidid. Parasiidid elavad suurte loomade peal ja söövad nende liha ning verd, aga nad ei tapa looma.
Eesti putukad
Eestis on kindlaks tehtud veidi enam kui 14 400 putukaliiki. Kõige rohkem on meil mardikalisi (olen kokku pannud plakati Eesti putukad ja sellel on mardikalised aiajooksik, juunipõrnikas, lepatriinu, sitasitikas, ürask, männikärsakas, puidusikk, kuldpõrnikas ning ujur).
Lõpetuseks mõned huvitavad faktid putukatest:
– Mõned putukad saavad vee peal kõndida (vesijooksiklased).
– Mõned putukaliigid elavad nagu inimesedki hästi organiseeritud kolooniates (sipelgad, termiidid, mesilased). Neil on mitmekordsed elamud ja tööjaotus organiseeritud.
– Ainult isased kilgid laulavad.
– Sääskede elutsükkel koosneb neljast etapist – muna, vastne, nukk ja täiskasvanu. Kolm esimest etappi toimub vees.
– Paljunemiseks vajab emane sääsk verd. Isased sääsed verd ei joo.
– Ämblikud pole putukad (ämbliku klass on ämblikulaadne, tal on 8 jalga ja tiibu ei ole).
– Mõned tsikaadid võivad teha valju heli, mis võib ulatuda kuni 120 detsibellini.
– Mesilasi võib leida kõigist riikidest ja mandritelt, välja arvatud Antarktika.
– Puugid võivad ilma toiduta elada 5-10 aastat.
– Kõige teravam nägemine on kiilidel.
Plakat Eesti putukad
Olen kokku pannad plakati Eesti putukad. Plakat on A3-formaadis (30×42 cm) ja trükitud trükikojas mõnusalt paksule paberile. Plakatil on kokku 26 putukat: aiajooksik, haisulutikas, herilane, juulipõrnikas, kiletiib, kodumesilane, kuklane, kuldpõrnikas, kõrvahark, lepatriinu, maamesilane, männikärsakas, porikärbes, prussakas, puuk, puidusikk, ristiämblik, rohutirts, sajajalgne, sinikiil, sitasitikas, sääsk, toakärbes, ujur, veiseparm, ürask.
Looduskiiker jätkab oma huvitavate faktide seeriaga. Seekord on faktide peategelane rasvatihane.
Rasvatihane on Eestis elavast 11 tihaseliigist kõige suurem. Maakeral elab kokku 65 erinevat liiki tihaseid.
Tihased on oma elupaikade valikul üsna vähenõudlikud, neid leidub isegi Aafrikas. Euroopas ja Aasias. Siiski suurtel laiuskraadidel neid ei leidu, sest põhjas on nende jaoks liiga külm.
Tihased on ka väga kohatruud jäädes tihti elama oma koorumiskoha ümbrusesse.
Tihastel on palju poegi, sest neil on ka palju ohte ja keskmiselt kümnest kaks tihast elavad üle oma esimese talve. Tihase keskmine eluiga on 2-3 aastat. On leitud ka 12-15 aasta vanuseid tihaseid.
Rasvatihase pesas võib olla viis kuni 11 muna, emaslind ei lahku kogu haudumise jooksul pesast, talle toob toitu isaslind. Tihase tibud lahkuvad pesast tavaliselt umbes 20 päeva pärast koorumist.
Tihased veedavad suurema osa oma elust putukaid otsides, nad söövad kuni 350–400 putukat päevas. Põllumajandusele on nead äärmiselt olulised, sest söövad rohkem kahjureid kui enamik teisi liike. Kavalad toidavad tihaseid, et neid aia lähedale elama meelitada.
Tihased pesitsevad alati kellegi teise tehtud aukudes, kuid pesakoha leidmisel võivad nad olla ka väga leidlikud ja kasutada sageli inimese loodud võimalusi, näiteks postkaste. Minu kodus oli aastaid tihase pesa aga suitsuahjus.
Kuna tihased lehvitavad lennates tiibu harva, kulutavad nad lendamiseks vähem energiat, kui enamik teisi linnuliike. Samal ajal võib nende lennukiirus olla üsna suur (kuni 35 km/h) ja nad suudavad seda säilitada pikka aega.
Kõige rohkem rasvatihaseid elab Saksamaal. Seal on neid oletatavalt 8 miljonit paari. Eestis arvatakse elavat 300 000-400 000 paari tihaseid.
Rasvatihase emas- ja isaslind on sarnased, ainult et isaslinnul on must jutt kõhu all laiem.
Rasvatihase tiibade siruulatus on umbes 25 sentimeetrit ja kehakaal 20 grammi.
Tihastel on suurepärane mälu, nad mäletavad hästi kohti, kust nad toitu said.
Tihase kehatemperatuur varieerub päeva jooksul – päeval on see 42 kraadi ja öösel langeb 3 kraadi. Tihase süda tuksub uskumatu kiirusega – 50 lööki minutis ja lennu ajal see kahekordistub. Suvel ärkavad tihased päikesetõusul ja tund enne päikeseloojangut nende aktiivsus väheneb.
Tihased joovad ainult puhast vett. Enne surevad nad janusse, kui joovad porilombist vett.
Isase tihase omanäoline kahenoodiline laul on üks tuttavamaid kevade helisid.
Laulul on aga tohutul hulgal variatsioone ja tüüpiline rasvatihane kasutab umbes 40 variatsiooni. On leitud, et kõige suurema laulurepertuaariga isaslindudel on emaste juures suurem edu.
Rohkem huvitavaid fakte lindude ja loomade kohta leiab lehelt HUVITAVAID FAKTE.
Kogusin internetiavarustest kokku huvitavaid fakte lindudest. Siin on neid 30, aga fakte on palju, seega võib juhtuda, et postitusele tuleb ka järg.
30 huvitavat fakti lindudest
Koolibrid söövad päevas poolteist kuni kaks korda oma kaalust suuremas koguses toitu.
Koolibri süda lööb lennu ajal kuni 1000–1200 korda minutis ja nad lendavad peaaegu kogu oma elu, puhates väga harva.
Tiibade siruulatuse rekord kuulub Andide kondorile ja rändalbatrossile. Mõlema tiibade siruulatus on üle 3,5 meetri.
Kõige kiirem lind on jaanalind, kes suudab kiirendada kuni 70 km/h.
75% metslindude oodatav eluiga ei ületa kuut kuud.
Öökullid ei saa oma silmi pöörata (silmamuna on täitnud kogu silmakoopa), seega näevad nad ainult otse ette, aga pead suudavad nad pöörata lausa 360 kraadi!
Albatross saab magada otse lennu ajal.
Varblased näevad maailma roosana.
Suurim munakollaste arv ühes linnumunas on 9 tükki.
Jaanalinnumuna kõvaks keetmiseks tuleb seda keeta 1,5-2 tundi.
Ainus lind maailmas, kellel pole üldse tiibu, on kiivi.
Lindude kehatemperatuur on 7-8 kraadi kõrgem kui inimesel.
Linnud ei higista.
Koolibri muna on maailma väikseim.
Linnu suled kaaluvad rohkem kui tema luud.
Kõige levinumad linnud Maal on kanad.
Pingviin on lind.
Varblast peetakse kõige “targemaks” linnuks, sest 100 grammi varblase massi kohta on 4,5 grammi aju.
Kajakad võivad juua soolast vett, sest neil on võime soola eraldada ja seda ninasõõrmete kaudu väljutada.
Kiireim lind on pistrik.
Flamingo ei ole sünnist saadik roosa, roosa värv tuleb koorikloomade söömisest.
Koolibri on ainuke lind, kes lendab ka tagurpidi.
Jaanalinnu kaal võib ulatuda 130 kilogrammini.
Jaanalinnul on suuremad silmad kui tema aju.
Öökullidel on kolm paari silmalauge: üks paar kaitseb silmi väikeste osakeste eest, teist on vaja pilgutamiseks ja kolmas on une jaoks.
Ronk oskab meisterdada tööriistu. Uus-Kaledoonia ronk on väga nutikas: ta oskab okstest teha konksutaolisi tööriistu, millega ta koore alt vastseid välja tõmmata, samuti viskab ta tigudele kive, et nende kesta purustada.
Haned taluvad hästi kuni 60 miinuskraadist külma.
Adélie pingviinid teevad abieluettepaneku, ulatades oma valitule ideaalse kivikese. Neil on kogu eluks ainult üks partner.
Kukel on “sisseehitatud” kõrvatropid. Kui kukk kiremiseks suu avab, sulguvad tema kõrvakanalid. Kiremise heli võib ulatuda 140 detsibellini, seega on loodus hoolitsenud selle eest, et lind end ise kurdiks ei laulaks.
Lindudel ei ole põit ehk kana ei pissi.
xxxx
Olen kogunud ka 30 huvitavat fakti loomadest. Seda saad lugeda SIIT.
Kodumaise lindudega tutvumise plakati leiab minu epoest (menüü siinsamas lehel paremal).
Välismaisemat kraami võõramas keeles on võimalik alla laadida aga Etsy keskkonnast.
