Kirjutasin sellest Eesti Matkaliidu Facebookis ja sain kõvasti pahandada. Sealt kustutasin selle peale ära, aga ma ei arva et need tarkuseterad nii halvad on või et kõik eestlased juba teavad, mida talvisele päevale looduses kaasa võiks võtta, seepärast jagan neid oma lehel.
Talvise matka jaoks on oluline valida toidud ja joogid, mis on kerged, toitvad ja sobivad külmadesse tingimustesse ehk siis ei lähe jäässe (või juba on jääs).
Kuumad joogid: tee, kohv, kakao, marjakissell, soe morss ja puljongid on hea valik. Termoses püsivad joogid kuumad pikka aega.
Kuivatatud puuviljad, pähklid, seemned, energiabatoonid, müslibatoonid, kuivatatud liha ja kala
Igasugused küpsised ja kommid.
Paki püreesupid. Siis peaks olema küll ka võimalus teha sooja vett või olema see termosega kaasas.
Kui on võimalus lõket teha, siis:
Vorstid ja liha on klassikalised lõkketoidud. Neid saab küpsetada otse lõkkel või kasutades grillvardaid.
Kartuleid saab küpsetada otse lõkkel. Need võib ka mähkida fooliumisse, et need küpseksid ühtlasemalt.
Mais, paprika, suvikõrvits on ka grillitult väga mõnusad. Enne küpsetamist võib maisi määrida võiga ja maitseainetega.
Võileivad on lihtne ja kiire lõkke toit. Pane kahe viilu vahele juustu-sinki või šokolaadi-banaani ja küpseta restil lõkke kohal või grillresti vahel. Metsas on see ikka väga-väga mõnus toit.
Loodus meie ümber on täis loomingulisi võimalusi ja imelisi materjale, mida saame kasutada loovateks tegevusteks lastega. Üks kõige lihtsam materjal on kivid, mida on tõesti igal pool. Panen allpool kirja 11 kõige esimesena pähe tulnud ideed, mida teha kividega. Ehk on abiks või inspireerib sindki.
1. Kivide otsimine
Minge õue eesmärgiga vaadata üle kõik kivid. Alustada saab pisikestest kividest tee peal või peenras, kuni suuremate kivideni kiviaias või pargis. Jalutuskäigu eesmärk võib olla isegi mõni rändrahn. Mõned Tallinna lähedased rändrahnud on ära toodud SIIN.
2. Mustrite uurimine
Kui oled ise näiteks rannast kogunud portsu erinevaid kive, siis saab uurida, et kivid on märjana erinevad kui kuivana ja kividel on väga palju erinevaid mustreid (punased, mustad, kollased, valged, triibulised, säbrulised, hallid).
3. Kivide sorteerimine
Varem kogutud kive saab sorteerida nende omaduste alusel. Näiteks saavad lapsed sorteerida kive suuruse, värvi või mustri järgi.
4. Kivide ladumine
Erineva suurusega kive saab üksteise otsa laduda ja vaadata, kui suure torni saab. Oluline on märgata, et suuremad ja lapikumad kivid sobivad paremini alla ja väiksemad üles, aga alguses võib proovida laduda hoopis teistmoodi.
5. Kivide matkimine
Paluge lastel varem valmis kogutud kive jäljendada, kasutades savi või plastiliini. Nad võivad proovida luua täpsed koopiad erinevatest kividest, kasutades sarnast kuju ja värvi.
6. Kivide põrkekatse
Tehke kividega põrkekatseid, visates neid erinevatele pindadele, näiteks asfaldile, murule või liivale. Las lapsed katsetavad erinevaid kive ja avastavad, kuidas need erinevatel pindadel põrkavad.
7. Miniatuurne aed
Koguge erinevaid värvilisi kive ja looge miniatuurne aed. Kasutage kive lillepeenardeks, tee kivide abil teeradu või rajage kivimägesid. Lapsed saavad kasutada oma fantaasiat ja luua endale unikaalseid maailmu.
8. Looge nägusid
Kasutage erinevaid kive, lehti, lilli ja muid looduslikke materjale, et luua nägusid. Las lapsed kasutavad oma kujutlusvõimet ja paigutavad kivid näoilmete loomiseks. Nad võivad kasutada kive silmadeks, lehti juusteks või lilleõisi naeratuse jaoks.
9. Kivist kujundite leidmine
Andke lastele ülesanne leida looduses erinevaid kivide kujundeid, nagu süda, täht, ring või ruut. See julgustab tähelepanelikku vaatlust ja visuaalset taju.
10. Kivide värvimine
Värvida saab kas puhta veega, pliiatsitega, markeritega, rasvakriitidega, vesivärvidega või akrüülvärvidega. Joonistada saab erinevaid mustreid, nägusid, kujundada linnuks või marjaks. Võimalusi on lõputult.
11. Kivide kaunistamine
Laske lastel kive kaunistada erinevate materjalidega, nagu säravad kivid, paelad, sulged või värvilised paberid. See võimaldab lastel väljendada oma loovust ja muuta kivid ilusateks kaunistusteks või meeneteks.
Loomulikult on neid ideid rohkem, kuidas lapsed saavad kive mängudes kasutada, siin on kõigest minu valik. Julgustage lapsi olema loomingulised ja nad avastavad ise erinevaid viise, kuidas kive lõbusateks ja harivateks tegevusteks rakendada.
Lõosilmad (rahvakeeli rohkem tuntud kui meelespead) on ilusad lilled, millest on aastate jooksul räägitud palju legende ja lugusid. Legendid lõosilmadest on seotud armastuse, ustavuse ja meelespidamisega. Inglise keeles on taime nimi forget-me-not (ära mind unusta).
Lõosilm
Enne legendide juurde minekut natuke taimest endast ka. Lõosilmi kasvab väga paljudes kohtades maailmas, näiteks soodes või isegi mägedes kuni 2500 meetri kõrgusel. Kasvab 5 kuni 25 cm kõrguseks, Sageli kasvab tihedate põõsastena ja on mitmeaastane taim. Lehedon ovaalsedja mõlajad, alumine pool on karvane. Õiekroonon ümar, läbimõõt 6-9 mm. Õied on intensiivselt eresinised, mõnikord valkjad. Võivad olla ka valged, punakasvioletsed või roosad. Õitseb väga pikka aega, aprill kuni septembrini.
Eestis on seitset liiki lõosilmasid, aga suurte õitega on vaid mets-lõosilm ja soo-lõosilm. Need „õiged” forget-me-not lõosilmad ongi soo-lõosilmad. Sellest ka paljude legendide veega seotus.
Ja nüüd legendid
Keskajal arvati, et lõosilmal on maagilised võimed. Öeldi, et kui inimene kannab lille kogu aeg kaasas, ei unusta tema lähedased teda kunagi. Samuti usuti, et need lilled toovad õnne ja kaitsevad kurjade vaimude eest.
Saksa legendi kohaselt jalutasid rüütel ja tema daam jõe ääres. Rüütel märkas vee ääres kasvavaid ilusaid siniseid lilli. Kahjuks kummardus ta neid korjates liiga sügavale ja kukkus vette. Vool kandis ta minema, aga enne viskas ta kimbu oma daamile ja hüüdis: “Ära unusta mind!”. Sellest päevast alates hakati neid lilli nimetama unustuslilledeks ning sellest ajast saadik on neid seostatud mälestuse ja püsiva armastusega.
Teise legendi kohaselt saadeti rühm ingleid Maale, et nad koguksid kokku kõik eri värvi lilled ja tooksid need taevasse. Lõosilmad olid nii väikesed ja õrnad, et nad jäid tähelepanuta ja jäid maha. Järgmisel päeval nägi Jumal lõosilmi ja oli nende ilust liigutatud, nii et ta andis neile erilise koha oma aias ja lubas, et neid ei unustata enam kunagi.
Kolmanda legendi järgi olevat jumalad ja inimesed kunagi koos elanud ja üksteist armastanud ning kõik oli harmoonias. Kuid siis olevat tulnud sõda, mis muutis kõik.
Jumalad olevat oma kurbuse väljendamiseks loonud meelespea, mille sinised õied sümboliseerivad nende pisaraid. Nad palusid inimestel meeles pidada, et kõik saab ühel päeval taas korda ja armastus võidab sõja.
Ka Eestis on oma legendid
Leidsin ka Eesti oma Legendi, mille järgi oli noormees nimega Lembit armunud kaunisse neiusse nimega Linda. Kuna nad olid üksteist väga armastanud juba pikka aega, otsustas Lembit Linda käe palumiseks teha midagi erilist ja romantilist. Ta otsis välja imekaunid lõosilmad, mis olid sinised, kui taevas ning kinkis need Lindale.
Nad jalutasid koos mööda järve kallast, kui järsku tabas neid torm. Linda kukkus järve ja vajus sügavale vette. Lembit püüdis teda päästa, kuid kahjuks oli juba hilja ja Linda uppus.
Lembit oli meeleheitel ning lubas Linda mälestuseks midagi ilusat luua. Ta kogus lõosilmi ning ehitas neist kaldale risti.
Edasi räägitakse, et järgmisel kevadel tärkasid just seal, kus Linda hukkus, kaunid sinised lõosilmad. Nii sai lõosilm armastuse ja truuduse sümboliks ning on sellest ajast peale olnud eriline lill, mida Eestis austatakse ja armastatakse.
Teise legendi kohaselt oli noor tüdruk, kelle nimi oli Mari, armunud noormehesse nimega Hans. Nad armastasid teineteist sügavalt, kuid paraku oli neil keelatud kohtuda ja abielluda. Ühel päeval saadeti Hans sõtta ning Mari ootas teda tagasi koju. Kuid aastad möödusid ja Hans ei tulnud koju tagasi.
Mari oli väga kurb ja igatses oma armastatud Hansi järele. Ühel päeval nägi ta metsas imeilusat sinist lille, millel oli väikesed õied nagu silmad, mis nagu vaatasid talle otse südamesse. Lill meenutas talle tema armastatut ning ta võttis selle lille enda koduaeda kaasa.
Kui aas tundub võõras sõna, siis sama asi on ka kõnekeeles niit või lihtsalt heinamaa. Heinamaad kujutad sa juba kindlasti ette ja paljud aasalilled tulevad ka kindlasti tuttavad ette.
Mis on aas?
“Aas” on mõiste, mida kasutatakse loodusliku rohumaana kasutatavate alade kirjeldamiseks. Aasad on taimestikurikkad alad, mida iseloomustab mitmekesine taimestik, sealhulgas erinevad rohuliigid ja õistaimed. Aas on üldjuhul inimese poolt rajamata ning kujuneb välja siis, kui maad ei harita. Looduslikud taimed saavad seal vabalt kasvada ja moodistavad omavahel väga hästi tasakaalus oleva ökosüsteemi.
Kus on aas?
Aasa võib leida erinevatest kohtadest, näiteks lagendikelt, metsade servadest, kraavikallastelt, rannikualadelt jne.
Mis kasvab aasal?
Nagu juba öeldud, on aasa taimestik väga mitmekesine. Suurem osa taimestikust moodustavad rohttaimed. Rohttaimed on taimed, millel on pehmed ja painduvad varred ning suhteliselt väikesed lehed, mis on enamasti sirged ja kitsad. Nad paljunevad tavaliselt seemnete abil ning nende juured on üldiselt väiksemad kui põõsaste ja puude juured. Rohttaimed on kohastunud kasvama nii avatud kui ka varjulistes kohtades ning neid leidub erinevates elupaikades, näiteks niitudel, heinamaadel, rannikul, jõgede kallastel, soodes ja metsades.
Üks suurimaid rohttaimede gruppe nii kogu maailmas, kui ka Eesti aasadel on kõrrelised. Mõned tuntumad kõrrelised aasal on: orashein, aruhein, aasnurmikas, põldtimut, kastehein ja kerahein.
Valik kõrrelisi aasal
Teise suure taimegrupi aasal moodustavad liblikõielised, näiteks hiirehernes, erinevad ristikud, nõiahammas, koldrohi, lutsern.
KoldrohiNõiahammasHarilik hiirehernes
Veel mõned suvised õitsevad aasalilled minu kaamerast.
Loomulikult õitseb aasal lilli ka kevadel ning sügisel. Kevadel rõõmustavad silma võililled ja nurmenukud ning sügisel sügisesed seanupud ja peetrilehed. Kevadlilled on kogutud plakatile KEVADLILLED. Kõik muud lilled ootavad alles oma aega.
Et suvele oleks toredam vastu minna, panin kokku kahekümnest aasalillest koosneva plakati AASALILLED, mida saab oma seinale soetada POEST. Sobib ka raamimiseks.
Seda suurt ja üsna julget, seega hästi silma hakkavat lindu, tunnevad tõenäoliselt kõik. Silma hakkab ta isegi linnas, sest kui varem ei jäänud varesed ööseks linnadesse, vaid eelistasid ööbida rahulikumas kohas, siis nüüd on nad hakanud linnades isegi pesitsema. Hallvarese arvukus aasta- aastalt kasvab ja selle arvelt väheneb teiste linnalindude oma. Põhjuseks võitlus territooriumi /toidu pärast.
Kevadest annab märku minu oma akna taga pesa tarvis oksi murdev varesepaar. Nad hakkavad seda juba üsna varakult tegema. Hallvarese pesa on keerukas ehitis, mis peab olema nii tuule kui ka vihmakindel. Pesa karkass on oksad, mida saab leida maast või murda ise puude küljest. Hallvares pesitseb Põhja- ja Ida-Euroopas.
Välimus
Hallvarese pea, tiivad, saba, kurgualune ja reied on mustad, ülejäänu on tuhkhall. Nokk ja jalad on mustad, silm tumepruun. Keskmise hallvarese üldpikkus on 47 cm, kaal on 510 grammi ja tiibade siruulatus 98 cm. Vanalindudel on mustad ja pruunika varjundiga hallid suled.
Huvitav fakt: Noortel selleaastastel hallvarestel on vanadega võrreldes tükk maad lühem saba.
Laul
Hallvares on teiste vareslastega võrreldes valjema häälega kuna nad ei ela kolooniates. Tarvis on, et territooriumi nõudev ja tähistav hääl kostaks kaugel oleva teise vareseni. Vanad varesed teevad tavaliselt 3-4 kraaksatust. Noored varesed kraaksuvad vaiksemalt ja peenema häälega ning kraaksatusi on rohkem. Erinevalt muudest vareslastest, hallvares häälte jäljendamist ei harrasta.
Veel üks huvitav fakt: vanim teadaolev hallvares on 16 aasta ja 9 kuu vanune.
Ja nüüd võib minna õue vareseid otsima, sest nad elavad meil aastaringselt.
PS. Seda teksti ei tasu referaatides viidata, sest mina oma allikatele ka ei viidanud. Küll aga piltide autor olen mina ise.
Plakateid, kust pealt leiab varese, on mul kaks: Eesti linnud ja Talvised aialinnud. Samuti leiab varese ka õppekaartidelt Eesti linnud.
Vaarikas on ülipopulaarne taim, selle põõsa marjad on väga maitsvad ja ka tervislikud. Kuna ma ei oska teaduslikku teksti maitsekalt edasi anda, siis panen info vaarika kohta kirja lihtsalt punktidena. Infosse tasub siiski suhtuda kriitiliselt, sest algmaterjal on kogutud mitte teatmeteostest vaid internetist.
Harilik vaarikas raiesmikul.
Huvitavad faktid vaarikate kohta
Harilik vaarikas on heitlehine põõsas.
Vaarikapõõsa vilja kutsutakse samuti vaarikaks.
Botaaniliselt ei ole vaarika vili mari, vaid koguvili, see tähendab et see koosneb paljudest pisikestest kokkukasvanud viljadest ja igal viljal on oma seeme.
Vaarikad võivad olla värvitud mis tahes punase varjundiga, alates kahvaturoosast kuni sügava burgundiani. Mõnede kultuursortide marjad on kollased, mõned valged või mustjad.
Vaarikaõied meeldivad mesilastele. Vaarikanektarit koguvad mesilased suurendavad põõsaste saaki 60-100%. Vaarika õis on suunaga alla, nii et putukad saavad neist süüa ka siis, kui sajab.
Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga on kaks aastat, teisel aastal vars viljub ja seejärel kuivab.
Hariliku vaarika oks.
Vaarikapõõsa kõrgus on 1-1,5 meetrit.
Harilik vaarikas kasvab kõikjal: metsades, raiesmikel, metsaservades, väludel, võsastikes, teede ääres.
Vaarikas õitseb mais-juunis, viljad valmivad juulis, augustis.
Vaarikat kasvatatakse ka kultuurtaimena. Aedvaarika mari on suurem, metsvaarika oma väiksem, aromaatsem, sisaldab vähem vett ja on ka suuremate raviomadustega.
Harilik vaarikas.
Esimest korda on mainitud vaarikapõõsaid 3 sajandil eKr Kreeta saarel. Legendi järgi otsustas nümf vaarikatega toita väikest Zeusi, kes nuttis nii valjult, et Olümpose jumalad ei kuulnud üksteist. Vaarika mari oli too aeg veel valge. Marju korjates rebis ta käed verre okastega katki, peale mida ongi vaarikad punase.
Vaarikad sisaldavad kuni 11% suhkruid, eeterlikke õlisid, A-, B-, C-vitamiini, orgaanilisi happeid ja isegi alkohole (viinhape, fenüületüül ja isoamüül).
Vaarikaseemned sisaldavad umbes 22% rasvaõli, vaarikaseemneõli kasutatakse kosmeetikatoodetes.
Vaarika marjad sisaldavad salitsüülhapet, seega on neil higistamaajav ja palavikku alandav toime. Selleks juuakse kuivatatud vaarikamarja, -lehe või -varreteed, süüakse kodust toormoosi või tarvitatakse vaarikasiirupit.
Vaarikamarjad on rikkad foolhappe ja raua poolest, mistõttu on need eriti kasulikud naistele (eriti rasedatele).
Vaarikat peetakse nendes sisalduva vase tõttu ka suurepäraseks antidepressandiks.
Kõige rohkem vaarikaid maailmas kasvatatakse Venemaal.
Teadlased hakkasid erinevaid vaarikasorte märkama juba 16. sajandil. Samal ajal alustati ka nende taimede kasvatamist aedades.
Vaarikas on koha leidnud ka minu plakatil Eesti marjad. Plakatiga saab lähemalt tutvuda siinsamas epoes.
Plakat Eesti marjad
Allikad:https://anydaylife.com/
Osvald Pogen, Meie Marjad
J.Tammeorg, O. Kook, G. Vilbaste, Eesti NSV ravimtaimed
Wikipedia ja veel üks kaotsiläinud lingiga venekeelne leht.
Putukad on maal elanud umbes miljon aastat. Teadlaste arvates elab meie planeedil 2-8 miljonit putukaliiki, nendest on avastatud ja uuritud umbes 1 miljonit, seega kuigi iga päev avastatakse uusi putukaliike, pole enamikku putukaid veel uuritud.
Kõikidest elusliikidest on putukad kõige suurem populatsioon, arvatakse, et isegi pool kogu elusolenditest.
Enamikul putukatel on kuus jalga, kaks tundlat ehk antenni ja tiivad. Enamik putukaid elab maismaal, kuigi mõned putukad elavad ka vees. Ookeanides elab kõige vähem putukaid, kuigi mõned liigid seal siiski elavad. Enamik putukaliike elab troopilistes piirkondades, mõned aga ka nii külmas nagu Arktika. Putukad on väga erineva suuruse, kuju ja värviga.
Triiplutikas
Putukad on selgrootud, nende keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Putukad on kõigusoojased, mis tähendab, et nende temperatuur muutub koos nende keskkonna temperatuuriga. Enamik putukaid muneb ja nende järglased kooruvad munadest.
Enamik inimesi arvab, et putukad on väikesed tüütud kahjurid, tegelikult aga on paljud putukad just kasulikud nii inimesele kui ka keskkonnale.
Sipelgad, mesilased, herilased, liblikad, aitavad omale nektarit kogudes ka taimi tolmeldada, nii saavad inimesed taimedelt rohkem saaki. Mesilaste toodetud mett kasutatakse toiduks ja ka ravimina, siidiussid toodavad siidi. Siidist valmistatakse näiteks riideid. Paljudele lindudele ja loomadele on putukad toiduks.
Mõned rekordid
Maailma kõige suurem putukas on kiil. Kõige suurema kiili tiibade siruulatuseks on mõõdetud 71 sentimeetrit. Pikad on ka pulgaputukad, kõige pikem mõõdetud pulgaputukas on olnud 62 cm pikk. Suured on ka mõned põrnikad ja liblikad. Kõige raskem kaalutud putukas on olnud 71 grammi.
Pulgaputukas
Maailma tugevaim putukas on sipelgas, kes on võimeline tõstma ja kandma esemeid, mis on kümneid kordi oma kaalust suuremad. Ta on suurust arvestades üldiselt planeedi tugevaim elusolend.
Mida putukad söövad?
Enamik putukaid on taimetoidulised, mis tähendab, et nad jäävad ellu ainult taimi süües. Nad söövad põhimõtteliselt kõiki taimeosi ehk siis lehti, juuri, puitu, seemneid, õisi ja õitelt kogutud nektarit.
Mõned putukad on röövputukad ehk nad jahivad endast väiksemaid putukaid ja söövad neid. Kõige tuntum röövputukas on palvetajaritsikas. Ta sööb üldjuhul teisi putukaid, aga mõned suuremad isendid võivad süüa ka väiksemaid linde, konni või röövikuid. Palvetajaritsikas on 2019 leitud ka Eestist. Lätist on neid leitud rohkem.
Kirbud ja täid on aga parasiidid. Parasiidid elavad suurte loomade peal ja söövad nende liha ning verd, aga nad ei tapa looma.
Eesti putukad
Eestis on kindlaks tehtud veidi enam kui 14 400 putukaliiki. Kõige rohkem on meil mardikalisi (olen kokku pannud plakati Eesti putukad ja sellel on mardikalised aiajooksik, juunipõrnikas, lepatriinu, sitasitikas, ürask, männikärsakas, puidusikk, kuldpõrnikas ning ujur).
Lõpetuseks mõned huvitavad faktid putukatest:
– Mõned putukad saavad vee peal kõndida (vesijooksiklased).
– Mõned putukaliigid elavad nagu inimesedki hästi organiseeritud kolooniates (sipelgad, termiidid, mesilased). Neil on mitmekordsed elamud ja tööjaotus organiseeritud.
– Ainult isased kilgid laulavad.
– Sääskede elutsükkel koosneb neljast etapist – muna, vastne, nukk ja täiskasvanu. Kolm esimest etappi toimub vees.
– Paljunemiseks vajab emane sääsk verd. Isased sääsed verd ei joo.
– Ämblikud pole putukad (ämbliku klass on ämblikulaadne, tal on 8 jalga ja tiibu ei ole).
– Mõned tsikaadid võivad teha valju heli, mis võib ulatuda kuni 120 detsibellini.
– Mesilasi võib leida kõigist riikidest ja mandritelt, välja arvatud Antarktika.
– Puugid võivad ilma toiduta elada 5-10 aastat.
– Kõige teravam nägemine on kiilidel.
Plakat Eesti putukad
Olen kokku pannad plakati Eesti putukad. Plakat on A3-formaadis (30×42 cm) ja trükitud trükikojas mõnusalt paksule paberile. Plakatil on kokku 26 putukat: aiajooksik, haisulutikas, herilane, juulipõrnikas, kiletiib, kodumesilane, kuklane, kuldpõrnikas, kõrvahark, lepatriinu, maamesilane, männikärsakas, porikärbes, prussakas, puuk, puidusikk, ristiämblik, rohutirts, sajajalgne, sinikiil, sitasitikas, sääsk, toakärbes, ujur, veiseparm, ürask.
Looduskiiker jätkab oma huvitavate faktide seeriaga. Seekord on faktide peategelane rasvatihane.
Rasvatihane on Eestis elavast 11 tihaseliigist kõige suurem. Maakeral elab kokku 65 erinevat liiki tihaseid.
Tihased on oma elupaikade valikul üsna vähenõudlikud, neid leidub isegi Aafrikas. Euroopas ja Aasias. Siiski suurtel laiuskraadidel neid ei leidu, sest põhjas on nende jaoks liiga külm.
Tihased on ka väga kohatruud jäädes tihti elama oma koorumiskoha ümbrusesse.
Tihastel on palju poegi, sest neil on ka palju ohte ja keskmiselt kümnest kaks tihast elavad üle oma esimese talve. Tihase keskmine eluiga on 2-3 aastat. On leitud ka 12-15 aasta vanuseid tihaseid.
Rasvatihase pesas võib olla viis kuni 11 muna, emaslind ei lahku kogu haudumise jooksul pesast, talle toob toitu isaslind. Tihase tibud lahkuvad pesast tavaliselt umbes 20 päeva pärast koorumist.
Tihased veedavad suurema osa oma elust putukaid otsides, nad söövad kuni 350–400 putukat päevas. Põllumajandusele on nead äärmiselt olulised, sest söövad rohkem kahjureid kui enamik teisi liike. Kavalad toidavad tihaseid, et neid aia lähedale elama meelitada.
Tihased pesitsevad alati kellegi teise tehtud aukudes, kuid pesakoha leidmisel võivad nad olla ka väga leidlikud ja kasutada sageli inimese loodud võimalusi, näiteks postkaste. Minu kodus oli aastaid tihase pesa aga suitsuahjus.
Kuna tihased lehvitavad lennates tiibu harva, kulutavad nad lendamiseks vähem energiat, kui enamik teisi linnuliike. Samal ajal võib nende lennukiirus olla üsna suur (kuni 35 km/h) ja nad suudavad seda säilitada pikka aega.
Kõige rohkem rasvatihaseid elab Saksamaal. Seal on neid oletatavalt 8 miljonit paari. Eestis arvatakse elavat 300 000-400 000 paari tihaseid.
Rasvatihase emas- ja isaslind on sarnased, ainult et isaslinnul on must jutt kõhu all laiem.
Rasvatihase tiibade siruulatus on umbes 25 sentimeetrit ja kehakaal 20 grammi.
Tihastel on suurepärane mälu, nad mäletavad hästi kohti, kust nad toitu said.
Tihase kehatemperatuur varieerub päeva jooksul – päeval on see 42 kraadi ja öösel langeb 3 kraadi. Tihase süda tuksub uskumatu kiirusega – 50 lööki minutis ja lennu ajal see kahekordistub. Suvel ärkavad tihased päikesetõusul ja tund enne päikeseloojangut nende aktiivsus väheneb.
Tihased joovad ainult puhast vett. Enne surevad nad janusse, kui joovad porilombist vett.
Isase tihase omanäoline kahenoodiline laul on üks tuttavamaid kevade helisid.
Laulul on aga tohutul hulgal variatsioone ja tüüpiline rasvatihane kasutab umbes 40 variatsiooni. On leitud, et kõige suurema laulurepertuaariga isaslindudel on emaste juures suurem edu.
Rohkem huvitavaid fakte lindude ja loomade kohta leiab lehelt HUVITAVAID FAKTE.
Kogusin internetiavarustest kokku huvitavaid fakte lindudest. Siin on neid 30, aga fakte on palju, seega võib juhtuda, et postitusele tuleb ka järg.
30 huvitavat fakti lindudest
Koolibrid söövad päevas poolteist kuni kaks korda oma kaalust suuremas koguses toitu.
Koolibri süda lööb lennu ajal kuni 1000–1200 korda minutis ja nad lendavad peaaegu kogu oma elu, puhates väga harva.
Tiibade siruulatuse rekord kuulub Andide kondorile ja rändalbatrossile. Mõlema tiibade siruulatus on üle 3,5 meetri.
Kõige kiirem lind on jaanalind, kes suudab kiirendada kuni 70 km/h.
75% metslindude oodatav eluiga ei ületa kuut kuud.
Öökullid ei saa oma silmi pöörata (silmamuna on täitnud kogu silmakoopa), seega näevad nad ainult otse ette, aga pead suudavad nad pöörata lausa 360 kraadi!
Albatross saab magada otse lennu ajal.
Varblased näevad maailma roosana.
Suurim munakollaste arv ühes linnumunas on 9 tükki.
Jaanalinnumuna kõvaks keetmiseks tuleb seda keeta 1,5-2 tundi.
Ainus lind maailmas, kellel pole üldse tiibu, on kiivi.
Lindude kehatemperatuur on 7-8 kraadi kõrgem kui inimesel.
Linnud ei higista.
Koolibri muna on maailma väikseim.
Linnu suled kaaluvad rohkem kui tema luud.
Kõige levinumad linnud Maal on kanad.
Pingviin on lind.
Varblast peetakse kõige “targemaks” linnuks, sest 100 grammi varblase massi kohta on 4,5 grammi aju.
Kajakad võivad juua soolast vett, sest neil on võime soola eraldada ja seda ninasõõrmete kaudu väljutada.
Kiireim lind on pistrik.
Flamingo ei ole sünnist saadik roosa, roosa värv tuleb koorikloomade söömisest.
Koolibri on ainuke lind, kes lendab ka tagurpidi.
Jaanalinnu kaal võib ulatuda 130 kilogrammini.
Jaanalinnul on suuremad silmad kui tema aju.
Öökullidel on kolm paari silmalauge: üks paar kaitseb silmi väikeste osakeste eest, teist on vaja pilgutamiseks ja kolmas on une jaoks.
Ronk oskab meisterdada tööriistu. Uus-Kaledoonia ronk on väga nutikas: ta oskab okstest teha konksutaolisi tööriistu, millega ta koore alt vastseid välja tõmmata, samuti viskab ta tigudele kive, et nende kesta purustada.
Haned taluvad hästi kuni 60 miinuskraadist külma.
Adélie pingviinid teevad abieluettepaneku, ulatades oma valitule ideaalse kivikese. Neil on kogu eluks ainult üks partner.
Kukel on “sisseehitatud” kõrvatropid. Kui kukk kiremiseks suu avab, sulguvad tema kõrvakanalid. Kiremise heli võib ulatuda 140 detsibellini, seega on loodus hoolitsenud selle eest, et lind end ise kurdiks ei laulaks.
Lindudel ei ole põit ehk kana ei pissi.
xxxx
Olen kogunud ka 30 huvitavat fakti loomadest. Seda saad lugeda SIIT.
Kodumaise lindudega tutvumise plakati leiab minu epoest (menüü siinsamas lehel paremal).
Välismaisemat kraami võõramas keeles on võimalik alla laadida aga Etsy keskkonnast.
Loomad on huvitavad, ettearvamatud, põnevad. Siin leiab huvitavaid fakte maailma loomadest, koguni 30 tükki.
Leopardid on suurepärased puudel ronijad. Isegi ilma hoogu võtmata suudavad nad 5 meetri kõrgusele oksale ronida, ronides pärast hüpet mööda tüve.
Kassid ei mjäugu mitte kunagi üksteisele.
Täiskasvanud elevant võib juua peaaegu sada liitrit vett päevas.
Kõigist meie planeedil elavatest röövloomadest on lõvil keha suuruse suhtes väikseim süda.
Saagi rünnakuhetkel sulevad haid silmad, et vastupanu osutav saak neid kahjustada ei saaks.
On teada, et kassid vett ei armasta. Erandiks kõigist kaslastest on tiigrid, kellele veeprotseduurid väga meeldivad.
Kõik suured kassid peavad jahti üksi peale lõvide, kes ajavad saaki kogu karjaga.
Kõigist metsloomadest suudavad rotid ilma veeta kõige kauem vastu pidada. Isegi kauem kui kaamelid.
Kaelkirjakud võivad joosta kiiremini kui hobused, saavutades kiiruse kuni 50 km/h.
Enamikul imetajatel on punane keel, aga kaelkirjaku keel on sinine.
Mesilased tapavad igal aastal rohkem inimesi kui mürgised maod.
Kaheksajalgadel on kandilised pupillid.
Maa suurimate imetajate, vaalade, süda teeb keskmiselt vaid 9 lööki minutis.
Kaelkirjakutel on maismaaloomadest suurim süda. Isegi suurem kui elevandid.
Kõigist imetajatest on nahkhiired ainsad, kes saavad lennata.
Vaalad suudavad vee all hinge kinni hoida kuni kaks tundi.
Karudel ja tiigritel võivad küünised kasvada 10–11 cm pikkuseks.
Kõige tugevam imetaja on gorilla. Täiskasvanu suudab tõsta kuni 10 korda endast raskemat raskust.
Delfiinidel on magamise ajal üks silm lahti, samuti töötab tal magamise ajal üks ajupool.
Hammaste arvu rekordiomanik on tavaline tigu. Tal on neid umbes 25 tuhat.
Tiigri nahk on sama triibuline kui karvkatte pealt paistab.
Hunt võib näljasena süüa korraga kuni 10 kg liha. Võrdluseks, see on võrreldav sellega, kuidas inimene sööks ühe toidukorraga ära 100 hamburgerit.
Jõehobu higi sisaldab punaseid ja oranže pigmente, mis neelavad ultraviolettvalgust ja mõjuvad nahal päikesekaitsena.
Huntidel on alati kollased silmad, kuid nad muutuvad kollaseks alles 7-9 kuu vanuselt, hundipoegade silmad on sinised.
Maailma kiireim metsloom on gepard, kes suudab joosta kuni 113 km/h, kuid ta ei suuda oma küüniseid sisse tõmmata ega puu otsa ronida. Veel ei suuda ta mjäuguda ega uriseda, aga nurrub.
Kameeleoni elastne keel võib venida toitu püüdes pikemaks kui ta ise.
Suurim vastsündinud imetaja on sinivaala poeg kaaludes sündides 3000 kg.
Kõige suurem kinni püütud sinivaal on olnud 190 tonni.
Kõige rohkem magav loom on laiskloom, kuid tuhkrud ei jää palju maha – kui neil on piisavalt toitu, magavad nad viis korda kauem, kui nad on ärkvel, kuni 20 tundi ööpäevas.
Kiskjatel (nagu kass) on silmad ees, et oma saaki õigel ajal näha. Rohusööjatel on silmad külgedel, et lähenevat kiskjat õigel ajal näha.
Sama põnevad faktid putukatest, kaladest, lindudest on samuti tulemas.
