Autor: Pille Väljataga

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Kuidas teha vahet pohlal ja leesikal?

Lugu hakkab sellest, kui kord retkel pohla süüa lubades rääkis üks matkaline loo, mismoodi ta oli korjanud topsitäie punaseid marju ja läinud koju pohlakringlit tegema. See koos martsipaniga on imehea, omalgi hakkavad neelud käima. Kui aga kringel valmis sai, polnud heast hapust suutäiest kringli sees jälgegi. Tema nüüd juba teadis, mis vahe on leesikal ja pohlal.

Aga kas ilma maitsmata ka vahet teha saab? Saab ikka!

Pohla mari on mari, leesikas botaaniliselt 5 seemnega luuvili. Miks kõik marjad ei ole marjad, saab lugeda SIIT.

Leesikas kasvab rohkem Kagu-Eestis ja rannikul valgusküllastes kuivades männikutes, nõmmedel ja luidetel. Kesk-Eestis on leesikas haruldane.
Pohl kasvab üle Eesti õhulise mullaga liivastel aladel männimetsas: peamiselt palumetsas, aga vähem ka nõmme- ja loometsas, kuivemates rabaservades või raba ja soometsades.

Siiski võivad nad täitsa vabalt ka kõrvuti koos kasvada.
Pildil on vahe silmaga näha.

Pohla ja leesika erinevused:

Kuigi kääbuspõõsad on mõlemad, ei ole pohl kunagi roomavate vartega.
Leesika mari on pohla omast pisem.
Pohla mari on hapu, leesika oma seest valge ja jahune.
Pohla leht on suurem, ühtlaselt ümar ka varre poolt, leesika lehed on pohla omast kitsamad (kitsenevad ühtlaselt varre suunas) ning lehe alumisel küljel ei esine pohlale omaseid tumedaid laike.

Ka õied on leesikal ja pohlal erinevad. Pohla õied on valged

Ja leesikal roosade otstega.

Leesika roosa ja valgega õied

Kes korra selgeks saab, siis see enam ei eksi.

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Looduslikud õied sinu aias

Mul on palju unistusi. Üks on teha looduslike lillede aiand, sest looduses aastasadu hakkama saanud taimed on vastupidavad ja mis seal salata, mõni ka väga dekoratiivne. Miks mitte neid siis mujal eksponeerida.

Nagu ikka, pole ma unistusest kaugemale jõudnud. Või noh, tegelikult mul päris mitmed taimed kasvavad juba peenras ja nende headus on tõestatud. Isegi keerukamates tingimustes ehk siis liivasel ja kuival Tallinna Nõmme pinnal. Ka pottides olen üht-teist kasvatanud. Aga osad taimed kasvavad väga kindlates kooslustes ja on kasvukoha suhtes väga valivad, seega nende aeda toomine pole õnnestunud.

Olgu veel öeldud, et kõik looduses kasvavad lilled ei ole püsikud, on ühe-aastasi, on mitme-aastasi. Osa võib muidugi väga levima ja laiutama hakata ning tuleb igal kevadel üle vaadata.

Mida mina soovitan?

Kevadised õitsejad

  • Harilik nurmenukk
  • Harilik kullerkupp
  • Harilik sinilill
  • Harilik kortsleht
  • Ojamõõl
  • Põld-lõosilm
  • Harilik maikelluke
  • Harilik kassikäpp
  • Koerkannike
  • Võsaülane
  • Kollane ülane

Suvised õied

  • Põdrakanep
  • Härjasilm
  • Aasristik
  • Must vägihein
  • Üheksavägine
  • Harilik pune
  • Harilik sigur
  • Kerakellukas
  • Suureõieline kellukas
  • Harilik metsvits
  • Harilik ussikeel
  • Harilik tõrvalill

Loomulikult on neid metsalilli, mis kasvaks hea meelega ka peenras, kõvasti rohkem, aga nendega mul isiklikud kogemused puuduvad ja katsetusi teinud ei ole.

Anna teada, kas sellisel ideel oleks jumet?

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Võrdle sarnaseid

Olen teinud võrdlevaid pilte, kuidas sarnastel taimedel/lindudel vahet teha.

Lisaks minu Facebooki kontole, on need nüüd siin ka ühes kohas koos.

xxxx

Harilik kukerpuu kasvab meil looduses, aga parkides või aedades võib kohata ka Thunbergi kukerpuud. Viimase leheserv on terve, harilikul on see saagjas. Hariliku kukerpuu õied on kuldkollased, Thunbergi kukerpuul lisaks välisküljelt punakad. Thunbergi kukerpuu marjad on ühekaupa või kuni viiekesi koos, hariliku kukerpuu viljad moodustavad aga pika kobara, milles on üle kümne marja. Hariliku kukerpuu astlad on tavaliselt kolmeharulised, Thunbergi kukerpuul aga üheharulised ja neid on võimalik nagu lehti lahti tõmmata.
MAAVITSALISED

Maavitsalised on maailmas väga laialt levinud.
Maavitsa perekonda kuulub neli tuntud köögivilja: kartul, tomat, paprika ja baklažaan.
Looduslikult kasvab Eestis harilik maavits ja must maavits.

TOLMPEAD

Tegelikkuses neid väga kõrvuti ei kohta. Valge õitseb natuke varem (juuni algul) kui punane.

Aasristiku lehel on äratuntav heledam kolmnurk.

 

LINNUD

Lind, kes läbi aasta Eestis ringi hüppab, ei ole kuldnokk, vaid on musträstas. Musträstal on kollane nokk ja silma ümber kollane ring. Emaslind on aga hoopis pruun. Ka tema on praegu Eestis olemas.
Märka teda kusagil puu all või aial kössitamas või maas hüppamas.

Rähnidel on isalinnul kuklal punane laik.
Isasel rasvatihasel on kõhu all lai must triip, emasel kitsam ja ei lähe lõpuni välja ka.
Koduvarblased on mõlemad hallid, aga isaslind ikkagi uhkem.
Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Kanarbik

Kanarbik (Calluna vulgaris) on mitmeaastane igihaljas puittaim, täpsemalt kääbuspõõsas. Kõrgus 10-60 cm, võib saada 20-22 aasta vanuseks.

Kanarbikul on lillad kellukesekujulised õied.

kanarbik õitseb

Kanarbik on väga vastupidav, kasvab nadides tingimustes, toiteainetevaestel, happelistel, hästi kuivendatud, liivastel muldadel aladel, kus on piisavalt päikest ja talvel on natuke kaitset ka tuulte eest. Selline muld on näiteks okastest tekkinud männi metsa all või siis Eesti rabades. Leidub tihti ka liivastel nõmmedel või nõmmemetsades alustaimestikuna. Tegelikult ei kujuta nõmme ilma kanarbikuta ettegi.

Paljuneb ja levib kergesti, seega peetakse mõnes riigis suisa invasiivseks taimeks. Katab kiiresti ka põlenud alad. Seemneid levitavad linnud ja tuul.

Kanarbikul on väikesed, kõverate servadega lehed. Need on okstel ristikujuliste paaridena vastakuti paigutatud.

kanarbiku põõsas õitseb
Kanarbik hakkab õitsema 3-4 aasta vanuselt ja õitseb kuni 15 aasta vanuseni. Pärast seda kasvatab ainult tüve.

Kanarbiku vili on munajas, väikeste karvadega kaetud kupar, kus sees on palju väikseid ümmargusi seemneid. Kupar valmib septembris ja ühel puhmal võib olla kuni 90 000 seemet.

Kanarbik paljuneb ka vegetatiivselt ehk siis maha paindunud oksad ajavad juures alla.

Kanarbik ei karda pügamist. Seda söövad talvel metsloomad ja ära söödud osad kasvavad ilusti tagasi.

kanarbikuõie makrovaade
Hariliku kanarbiku teaduslik nimetus on „Calluna vulgaris“. Sõna „calluna“ pärineb kreeka sõnast „kallune“, mis tähendab „puhastada“ või „harjata“. Nimi viitab sellele, et kanarbiku oksi kasutati minevikus luudade valmistamiseks.

Lilla makros pildistatud kanarbiku õis

Kasutamine

Kanarbikumesi, sest kanarbik on üks suurema nektariga taimi meie aladel.

Kanarbikku kasutatakse õlle-, veini- ja teetööstuses maitseainena.
Kanarbikuõli kasutatakse kosmeetikatööstuses šampoonide, kreemide ja parfüümide valmistamiseks.
Varem kasutati kanarbikku kollakas-oranži villase lõnga saamiseks.
Lillekeeles sümboliseerib kanarbik imetlust ja õnne.

Pildid: Pille Väljataga, kelle lemmikvärv on kanarbikulilla.

Naljakas fakt: tema toa lagi kanarbikulilla, mitte valge.

kanarbik

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Avasta loodus vaadeldes, katsudes, maitstes

männimets

Juba päris ammu on meie inimeste arusaamisest kadunud teadmine, et maa on kõige alus. Armastus oma maa vastu. Kes teab, see teab. Kes ei tea, see ei saa ega tahagi teada. Ometi tahaks seda, praeguseks juba suurt, probleemi kusagilt lahti harutama hakata. Teadmised on, tunnetus on, aga ostkusi silmnähtavalt ei ole.

Ma olen ikka saanud sugeda, et ma ei kasuta looduse kirjeldamiseks teaduslikke termineid, aga minu arvates ei ole see õige. Iga inimene peaks algatuseks kuulama, vaatlema, katsuma, maitsma, nuusutama ja leidma oma sõnad, mis tema jaoks seda puud-taime-sammalt või muud loodusega seotut iseloomustavad ning looma oma isiklikud sõnad ja seosed. Nii jäävad asjad meelde. Tõenäoliselt tuleb see kooliajast, kus asju tohtis esitada ainult ühte moodi ja palju sa sellest ajast mäletad?

Võtame näiteks vahtra. Fakt on see, et see on Eesti kõige rohkem oksa otstest harunenud puuga, aga kas see on nüüd haruline, sõlmeline, harja moodi, pusa või midagi muud, jääb igaühe oma otsustada. Eriti tundsin seda siis, kui ise ühel matkal olles giid vahtrapuud kirjeldas ja nulle oli see kuidagi väga võõras. Kuidas sina vahtrapuud iseloomustaks?

harilik vaher looduses

Või pihlaka talvised pungad on katsudes mõnusad pehmekarvalised, aga teaduse keeles ei tohi sa isegi mitte karv öelda, ammugi mitte, et ta on pehme, siidine või hoopis kassi moodi. Muide, ka pihlakas lõhnab väga omamoodi ja koor on üsna sile, nii et selle puu juures oleks avastamist küll.

Kui kuulama hakata, siis ka linnud laulavad väga erinevalt, isegi liigisiseselt. Rasvatihane, see kollase kõhualusega tegelane, oskab ainult kaht nooti, aga ka sellega annab igasugu imesid teha. Ei ole ainult sitsikleit-sitsikleit. Muide, keegi ei ütle kunagi linnulaulu kohta, et ta teeb valesti. Loodus on nii nagu see on ja alati täiuslik.

rasvatihane, tihane, eesti linnud, huvitavaid fakte

Mind vaimustab see vaatlemine ja tulemuste lihtsas keeles jagamine väga. Mulle meeldiks, kui igaüks looks kasvõi ühe päris oma seose mõne looduse osa kohta. Lastega käin metsas juba ammu, nemad võtavadki seda omaks just nii nagu see on ja on ka alati oma avastustest vaimustuses. Ainult kasvades kaob huvi (tulevad teised huvid) ja hiljem saab otsa isegi julgus tuttavast keskkonnast välja astuda. Ometi on arengu käigus inimene kõige pikemat aega olnud looduses ja ta tunneb ennast seal hästi. Kui kord välja saab, siis loodusest saab alati rohkem, kui sinna otsima mindi.

Hetkel olen loodusgiidi õpilane ja täiskasvanutele retki veel välja kuulutanud ei ole, aga kui keegi julgustaks, siis oskused oleks selleks olemas juba praegu. Minu retked oleks just sellised ise avastamise retked. Nime sinna juurde annaks mina.

Ehk kohtume kunagi kusagil, sest iga  jaoks on oma aeg ja koht. Sinnani aga saan pakkuda plakateid LOODUSKIIKER poes. 

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Harilik männikärsakas minu toas

harilik männikärsakas valgel taustal

Ma olen lapsest saadik tundud huvi taimede külvamise, istutamise ja paljundamise vastu, seega on loomulik, et ma ei viska sügisel oma begooniaid, pelargoone ja trompetlilli minema, vaid püüan neid kuidagi üle talve hoida. Tavaliselt olen selleks leidnud mõne külma ruumi, aga sel aastal juhtutus nii, et tuli potid tuppa tassida.

Ühel hetkel hakkasin märkama, et keegi närib mu orhideesid. Meie tšintšilja käis ka õhtuti toas ringi jooksmas ning tal oli ka kombeks ampsata ikka siit ja sealt, aga aknalaual vahele ta ei  jäänud. Tal  see häda, et pabulad kogu aeg kukkusid, nii et kohe oli näha, kus ta käinud oli.

Ühel päeval leidsin kärsakalaadse putuka. Ega mina neid ka nii hästi ei tunne. Tundus kahtlane ja kopsasin surnuks. Siis leidsid lapsed veel ühe ja siis leidsin ise veel kaks. Seega kokku neli. Orhideede lehtede servad olid päris ära näritud. Lisaks sõid nad ära kõik õievarred. Ainult ühe orhidee kolm õit pääses, ju olid juba liiga suured ja kõvad.

Hakkasin lähemalt uurima ja selgus, et see, kelle tuppa olin toonud, on harilik männikärsakas. Noorte mändide kõige suuremad kahjurid. Männikärsaka mardikad toituvad enne ja pärast munemist noorte okaspuutaimede koorest, ka suuremate puude võrsetest ja pungadest ja isu on neil hea. Nõmmel mände küll ja tõenäoliselt neid siis siin elab. Harilik männikärsakas on selline natuke rohkem kui sentimeetrine kõva putukas, pika kärsakuga ja keha on kaetud pruunide ja kollaste soomustega. Ju siis mingi ema arvas, et ühes minu lillepotis on jube hea oma poegi üle talve pidada. Muld on muld. Ema muneb oma munad juba murdunud ja kõduneva männijuurika lähedale kõdusse. Samas selles kõdus talvituvad ka juba valmis kärsakad, sest nad võivad elada kuni 4 aasta vanuseks.

harilik männikärsakas valgel taustal
Harilik männikärsakas

 

Kes ta iganes oli, arvas ta sooja tuppa sattudes, et kevad on juba käes. Kuna mände ei olnud, aga kõht oli tühi, siis valida ei saa ja tuleb süüa, mida süüa on.  Üldiselt nad olid nõudliku maitsega ja peale orhideede midagi ära ei söönud.

Vot selline lugu võib juhtuda.

Männikärsaka ja teiste putukatega saab tutvuda ka plakatil Putukad, mille leiab Looduskiiker epoest.

poster plakat eesti putukad

Eesti putukad plakat poster

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Samblad ja samblikud, mis vahe neil on?

Meil on samblad ja samblikud. Väga tinti aetakse neid segi, aga tegelikkuses on need kaks teisti erinevat organismi, mis pole omavahel isegi mitte sugulased.

Samblad on väikesed taimed sammaltaimede hõimkonnast. Neil puuduvad juured ning vee ja toitainete transportimise kude. Samas on neil vars ja lehed. Sammaltaimed omastavad vett ja toitaineid kogu keha pinnaga. Samblikud on seene ja vetika või tsüanobakteri sümbiootiline liit. Võiks ka öelda, et samblikuks olemine on üks seene võimalus nälga kustutada ehk sambliku moodustamine on üks seene toitumise viisidest. Eestis on umbes tuhat sellist seeneliiki, kes suudavad moodustada samblikke.

Harilik palusammal. Levinuim sammal Eestis. Tunneb ära punakspruuni vare järgi.

Kõige nähtavam erinevus on see, et samblikud kasvavad lameda koorikuna, samas kui samblad kasvavad püsti või rippuvalt. Sammaldel on vars ja lehed, samblikel mitte (samblike keha kutsutakse talluseks). Samblad on alati rohelised, kasutades fotosünteesiks klorofülli. Samblike värvus võib olla sõltuvalt liigist kas roheline, hall, kollane, oranž, punane, pruun, must või valge.

Samblad kasvavad niisketes ja varjulistes kohtades ning vajavad pidevalt niiskust, et ellu jääda. Samblikud võivad kasvada peaaegu kõikjal, kaasa arvatud kõrbetes ja paljal kaljul. Nad saavad kõik oma toitained õhust ja veest ning nad on väga aeglase kasvuga. Mõned samblikud võivad ebasoodsates tingimustes pikalt uinuvas olekus olla.

Sambla harjased ja eoskuprad.

Paljunemine on samuti erinev. Samblad ei paljune seemnetega vaid eostega, samblikud aga seene-eostega või vegetatiivselt ehk siis tükid murduvad lahti ja moodustavad uusi samblikke.

Suuruselt moodustavad samblad vaipu või puhmaid mõnest millimeetrist meetrini. Samblikud kasvavad tihti väga lähedal aluspinnale ning on vaid mõne sentimeetri paksused. Siiski võivad mõned samblikud, nagu habe-samblik, rippuda okstelt üsna pikalt alla.

Looduses mängivad samblad olulist rolli, eriti metsades. Nad pakuvad varju ja niiskust väikestele putukatele ja seemikutele. Samblavaip takistab vihma- ja lumesulamisvee kiiret äravoolu ja püsib seetõttu kaua niiskena. Poolkõdunenud turbasammalt kasutatakse põllumajanduses. Samblikke hinnatakse samuti toidu, pesamaterjali ja värvainete allikatena. Porosamblik on talvel oluline toiduallikas põhjapõtradele.

Eestis kasvab ligi 580 liiki sammaltaimi.

Harilik palusammal
Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

Mida süüa-juua võtta kaasa talvisele matkale?

Kirjutasin sellest Eesti Matkaliidu Facebookis ja sain kõvasti pahandada. Sealt kustutasin selle peale ära, aga ma ei arva et need tarkuseterad nii halvad on või et kõik eestlased juba teavad, mida talvisele päevale looduses kaasa võiks võtta, seepärast jagan neid oma lehel.

Talvise matka jaoks on oluline valida toidud ja joogid, mis on kerged, toitvad ja sobivad külmadesse tingimustesse ehk siis ei lähe jäässe (või juba on jääs).

  • Kuumad joogid: tee, kohv, kakao, marjakissell, soe morss ja puljongid on hea valik. Termoses püsivad joogid kuumad pikka aega.
  • Kuivatatud puuviljad, pähklid, seemned, energiabatoonid, müslibatoonid, kuivatatud liha ja kala
  • Igasugused küpsised ja kommid.
  • Paki püreesupid. Siis peaks olema küll ka võimalus teha sooja vett või olema see termosega kaasas.

Kui on võimalus lõket teha, siis:

  • Vorstid ja liha on klassikalised lõkketoidud. Neid saab küpsetada otse lõkkel või kasutades grillvardaid.
  • Kartuleid saab küpsetada otse lõkkel. Need võib ka mähkida fooliumisse, et need küpseksid ühtlasemalt.
  • Mais, paprika, suvikõrvits on ka grillitult väga mõnusad. Enne küpsetamist võib maisi määrida võiga ja maitseainetega.
  • Võileivad on lihtne ja kiire lõkke toit. Pane kahe viilu vahele juustu-sinki või šokolaadi-banaani ja küpseta restil lõkke kohal või grillresti vahel. Metsas on see ikka väga-väga mõnus toit.
  • Pelmeenid on üllatavalt põnev matkatoit.

Postitatud kirjutas — Lisa kommentaar

11 ideed, mida lapsed saavad teha kividega

Loodus meie ümber on täis loomingulisi võimalusi ja imelisi materjale, mida saame kasutada loovateks tegevusteks lastega. Üks kõige lihtsam materjal on kivid, mida on tõesti igal pool. Panen allpool kirja 11 kõige esimesena pähe tulnud ideed, mida teha kividega. Ehk on abiks või inspireerib sindki.

1. Kivide otsimine

Minge õue eesmärgiga vaadata üle kõik kivid. Alustada saab pisikestest kividest tee peal või peenras, kuni suuremate kivideni kiviaias või pargis. Jalutuskäigu eesmärk võib olla isegi mõni rändrahn. Mõned Tallinna lähedased rändrahnud on ära toodud SIIN.

2. Mustrite uurimine

Kui oled ise näiteks rannast kogunud portsu erinevaid kive, siis saab uurida, et kivid on märjana erinevad kui kuivana ja kividel on väga palju erinevaid mustreid (punased, mustad, kollased, valged, triibulised, säbrulised, hallid).

3. Kivide sorteerimine

Varem kogutud kive saab sorteerida nende omaduste alusel. Näiteks saavad lapsed sorteerida kive suuruse, värvi või mustri järgi.

4. Kivide ladumine

Erineva suurusega kive saab üksteise otsa laduda ja vaadata, kui suure torni saab. Oluline on märgata, et suuremad ja lapikumad kivid sobivad paremini alla ja väiksemad üles, aga alguses võib proovida laduda hoopis teistmoodi.

5. Kivide matkimine

Paluge lastel varem valmis kogutud kive jäljendada, kasutades savi või plastiliini. Nad võivad proovida luua täpsed koopiad erinevatest kividest, kasutades sarnast kuju ja värvi.

6. Kivide põrkekatse

Tehke kividega põrkekatseid, visates neid erinevatele pindadele, näiteks asfaldile, murule või liivale. Las lapsed katsetavad erinevaid kive ja avastavad, kuidas need erinevatel pindadel põrkavad.

7. Miniatuurne aed

Koguge erinevaid värvilisi kive ja looge miniatuurne aed. Kasutage kive lillepeenardeks, tee kivide abil teeradu või rajage kivimägesid. Lapsed saavad kasutada oma fantaasiat ja luua endale unikaalseid maailmu.

8. Looge nägusid

Kasutage erinevaid kive, lehti, lilli ja muid looduslikke materjale, et luua nägusid. Las lapsed kasutavad oma kujutlusvõimet ja paigutavad kivid näoilmete loomiseks. Nad võivad kasutada kive silmadeks, lehti juusteks või lilleõisi naeratuse jaoks.

9. Kivist kujundite leidmine

Andke lastele ülesanne leida looduses erinevaid kivide kujundeid, nagu süda, täht, ring või ruut. See julgustab tähelepanelikku vaatlust ja visuaalset taju.

10. Kivide värvimine

Värvida saab kas puhta veega, pliiatsitega, markeritega, rasvakriitidega, vesivärvidega või akrüülvärvidega. Joonistada saab erinevaid mustreid, nägusid, kujundada linnuks või marjaks. Võimalusi on lõputult.

11. Kivide kaunistamine

Laske lastel kive kaunistada erinevate materjalidega, nagu säravad kivid, paelad, sulged või värvilised paberid. See võimaldab lastel väljendada oma loovust ja muuta kivid ilusateks kaunistusteks või meeneteks.

Loomulikult on neid ideid rohkem, kuidas lapsed saavad kive mängudes kasutada, siin on kõigest minu valik. Julgustage lapsi olema loomingulised ja nad avastavad ise erinevaid viise, kuidas kive lõbusateks ja harivateks tegevusteks rakendada.